/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
/nginx/o/2021/11/05/14184841t1hfb74.jpg)
Narvas suuri poliitilisi lootusi andnud esireformikas tegi talle saatuslikuks saanud rumaluse: korraldas bussitäiele valijaile väljasõidu Toila parki ja spaasse ning lasi neil siis oma ID-kaardid kaasatoodud sülearvutisse sisestada ja sealsamas bussi tagaotsas oma hääl anda.
Oli see oponentide osav provokatsioon või ära moositud valijate vastutulelikkus, see ei olegi enam kuigi oluline. Tähtsam on see, et äpardunud kandidaadi andestamatu või isegi kuritegeliku lihtsameelsuse tagajärjel laekus politseile terve virn tunnistajate ütlusi selle kohta, kuidas nad tundsid kohustust kandidaadi nr 131 poolt hääletada.
Olgu siis ausal või ebaausal moel, ent Gorlatš sai kokku 143 e-häält, mis ühes traditsiooniliste häältega avasid talle uusi võimalusi. Veel nädal või kaks ning reformikas seadnuks end sisse Narva linnavolikogu esimehe toolil. Muidugi kui pärast seda oleks talle käeraudadega järele tuldud, olnuks esipoliitiku fopaa veelgi vägevam, nii et praegu võib öelda, et seekord heideti talle armu...
Katri Raigi kujundlikult paremast käest ilma jätnud Gorlatš pani proovile nende hapra koalitsiooni Eesti 200ga. Viimased ei taha end selliste partneritega määrida, kuid muid valikuid neil esialgu ei ole. Isegi kui Gorlatšil õnnestub end kohtus kaitsta, siis avalikus poliitikas selliseid eksimusi ei unustata. Hea õppetund ülejäänutele.