:format(webp)/nginx/o/2021/11/22/14216301t1hb50f.jpg)
Kui 1. novembrist alustati koolides koroonaviiruse kiirtestimist, oli loomulikult ka neid, kes nimetasid seda mõttetuks, ning suisa vastalisi. Argumendid olid vastastel nõrgavõitu, seda enam, et koolid olid muutumas kõige suuremaks nakkusallikaks, kust viirust kodudesse edasi kanti.
Eks väideti sedagi, et testimisega peavad tegelema meedikud ja koolilapsed pole selleks suutelised. Elu on näidanud, et õpilased saavad sellega hakkama küll, praeguseks on nad sellega juba ka harjunud ning kiirtestimisel on kindlasti olnud määrav roll selles, et koolides on puhang vaibunud.
Üsna tõenäoline alternatiiv kiirtestimisele olnuks vähemalt osa koolide sulgemine, nagu näiteks Narvas juhtus, või klasside kaupa õpilaste koduõppele saatmine, nagu tehti Jõhvis ja Kohtla-Järvel viiruse leviku kasvu tõttu.
Ida-Virumaal ei ole koroonanakkuse levikuga lood praegu kõige hullemad. Meist väiksema levikuga on nakkus vaid Hiiu- ja Saaremaal. Ka vaktsineerituse protsent vähemalt 1 doosiga on tõusnud üle 58, jäädes näiteks Valga- ja Võrumaale alla vaid viie protsendiga. Küllap siin on põhjusi erinevaid, alates selgitustööst ning lõpetades hirmuga raskelt haigestumise ees. Mööda ei saa vaadata ka piirangumeetmete mõjust vaktsineerimata inimestele.
Muidugi oleme kaugel sellest, et pidada viirust võidetuks, kuid enam kui poolteist aastat temaga elamist annab meile aina rohkem teadmisi selle kohta, mis on selle tõve vastu tõhus.
:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)