/nginx/o/2019/10/11/12645002t1h613b.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2021/12/27/14281156t1hf67c.jpg)
Riskid, millest me viimastel aastatel rääkinud oleme, on kahjuks tegelikkuseks saanud. Põlevkivitööstuse kiire ja radikaalse sulgemise pooldajate vaimustunud häälte taustal ei ole tahetud kuulda võtta energeetikast jagavate ja erisuguste otsuste tagajärgi ette näha oskavate inimeste kaineid argumente.
Vaevalt on praeguseks jäänud kedagi, kes pole elektri hinna järsku hüpet oma rahakoti peal tunda saanud. Ei lohuta ka ekspertide prognoosid, et praegune hinnatõus pole kaugeltki veel lagi ning millal see ükskord kätte jõuab, seda ei julge keegi kindlalt öelda.
Meenutagem, kui palju kriitikat pälvis valitsuse otsus säilitada 1000 megavati suurune reservvõimsus. Praegu võib öelda vaid üht: kui me poleks omal ajal reservvõimsuste säilitamist nõudnud, oleksid praegused elektriarved palju suuremad.
Riigi energiajulgeolekule mõeldes tuleb esmajärjekorras panustada põlevkivielektrijaamadele.
Jah, kuna 1000 megavatti pole kuigi palju, ei aidanud see meil energiakriisi täielikult vältida. Ent selle negatiivset mõju mõnevõrra leevendada õnnestus siiski. Samuti oleme nüüdseks oma kogemuste põhjal, täpsemini oma rahakoti peal võinud veenduda, et ükskõik kui ilusana ei kõlaks jutud rohelisest energiast, on olukord praktikas sootuks teine. Tuuleparkide olemasolu meid kahjuks ei aidanud, sest otseselt ilmastikuoludest sõltuvad energiavõimsused ei ole kuigi usaldusväärsed.
Kuni praeguse kriisini oli energiateema ilmselt paljudele midagi kauget ning võis tunduda, et see puudutab ainult Ida-Virumaad. Nüüdseks on selge, et selle valdkonna mõjud ei piirdu kaugeltki ainult Kirde-Eestiga. Energeetikas toimuv mõjutab kõiki Eesti elanikke ning just sellepärast peab riigil olema selge visioon ja läbimõeldud energiapoliitika.
Et aidata inimestel ja ettevõtetel kriisiga toime tulla, on praegu vaja uusi, senisest tõhusamaid toetusmeetmeid. Konkreetseid samme on juba astutud: alates oktoobrist hüvitatakse eratarbijatele pool võrgutasust. Vähekindlustatud peredele hüvitavad kohalikud omavalitsused osa elektriarvetest.
Peale selle õnnestus koalitsioonipartneriga peetud läbirääkimiste käigus kokku leppida esiteks elektri-, gaasi- ja küttehinna hüvitise saajate sihtrühma laiendamises ning teiseks gaasi võrgutasu vähendamises 100%.
Ent sellestki ei piisa, kuna rakendatud abimeetmed ei suuda hinnatõusuga sammu pidada. Ja talvekülmadki on alles ees. Seetõttu nõuavad keskerakondlased lisameetmete kasutuselevõtmist.
Lisaks sihtmeetmetele on vaja rakendada universaalseid meetmeid. See tähendab seda, et abi tuleks anda kõigile, kuna abisaajate jagamine sihtrühmadeks vaid suurendab bürokraatiat ja paneb hüvitiste väljamaksmise protsessi venima.
Esmajärjekorras tuleks jaanuarist aprillini vähendada elektri, gaasi ja kütte käibemaksu 20 protsendilt 9 protsendile. Suurettevõtetele tuleks alates 1. oktoobrist tagasiulatuvalt langetada gaasiaktsiisi määra. Need meetmed aitaksid arveid vähendada ja leevendada energiakriisi negatiivset mõju majandusele tervikuna. Praegu peaks prioriteediks olema reaalne abi inimestele ja ettevõtetele, inflatsiooni tempo aeglustamine ning majanduse toetamine, mitte aga eelarve tasakaalustamine.
Kuid need on siiski lühiajalised meetmed, mis on mõeldud inimeste abistamiseks lähikuudel. Ei tasu loota, et tegemist on ühekordse energiakriisiga, mis saab peagi läbi, ning seejärel võib praeguse hinnahüppe unustada kui kohutava unenäo. Ei, pigem vaibub see mõneks ajaks ja puhkeb siis uue jõuga taas.
Euroopa elektritarbimine kasvab, juhitavate võimsuste maht tasapisi väheneb ning defitsiit ja impordisõltuvus seega kasvavad. Mida suurem on mittejuhitavate võimsuste osakaal energiaportfellis, seda raskem on tagada energiasüsteemi töö stabiilsust.
Peale selle eraldub Eesti 2025. aastal Venemaa energiasüsteemist ning see võib elektrivarustuse häirete riske veelgi suurendada. Suure tõenäosusega tähendab see ka tariifide tõusu.
Seetõttu on lisaks lühiajalistele meetmetele, mille eesmärk on keerulisest olukorrast välja tulek, vaja ka pikaajalist plaani. Praegu on õige aeg naasta energiapoliitika küsimuse juurde, ent see eeldab pikaajalist energiastrateegiat, milles on arvesse võetud kõiki võimalikke riske. Samuti on oluline minimeerida praeguse olukorra kordumise võimalikkus tulevikus. Ja see omakorda tähendab seda, et meil tuleb taas arutada põlevkivienergeetika säilitamise vajadust, kuni puudub reaalselt toimiv alternatiiv.
Unistused ilusast rohelisest tulevikust ei aita meil elektriarveid vähendada ega anna meile sooja. Seepärast tuleb meil riigi energiajulgeolekule mõeldes esmajärjekorras põlevkivielektrijaamadele panustada. Kusjuures 1000 megavati suurusest reservist meile ilmselgelt ei piisa.