N, 6.10.2022

Inglase Harry ja jõhvilase Riina viisid kokku biitlid ja mäetipud

Sirle Sommer-Kalda
, ajakirjanik
Inglase Harry ja jõhvilase Riina viisid kokku biitlid ja mäetipud
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Harry ja Riina kodus käis parasjagu remont, nii kohtusime pubis Privaat.
Harry ja Riina kodus käis parasjagu remont, nii kohtusime pubis Privaat. Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Riina Vaht ja Henry Harold Trenholm − tuttavatele Harry − on mõlemad Jõhvis õpetajad. Vaevalt oleks aga inglane kunagi Ida-Virusse sattunud, kui Riina poleks läinud Inglismaale matkama ja ööbinud Liverpoolis, kus Harry väisas oma lemmikbändile, biitlitele pühendatud festivali.

Sageli saavad inimesed tuttavaks tööpostil või ööklubis, teie tutvumise lugu on hulga põnevam.

Harry: Üritan seda hästi lühidalt meenutada. Otsustasin ühel augustikuu nädalavahetusel minna Liverpooli. Olen suur biitlite fänn ja nemad on sealt pärit. Liverpoolis toimub biitlitele pühendatud muusikafestival, kus üritasin igal aastal käia. Peatusin Liverpoolis ühes noortehostelis. Riina oli juhuslikult samal ajal sõbraga Inglismaal reisimas ja peatus samuti Liverpoolis. Mitte muusikafestivali pärast, aga lihtsalt reisi käigus. Kohtusime ühel õhtul hostelis.

Riina: Selle hosteli nimi oli Embassy ja hüüdnimi Love hostel, sest aastas saab seal kokku viisteist paari.

Teiegi andsite sellesse statistikasse oma panuse.

Harry: Esialgu veetsime vist kaks päeva koos.

Riina: Ei, ikka rohkem, sest ma broneerisin koha kaheks ööks, aga jäin viieks.

Harry: Okei, peatusime siis kauem. Minu meelest sõitis Riina sõbraga edasi Manchesteri.

Riina: Läksime sõbrannaga, kellega olime koos geograafiaseltsi noortekogus, matkama. Tahtsime läbi käia Inglismaa kõrgemad mäed. See oli aastal 2005.

Seega olid teie kohtumises süüdi muusika- ja matkamislembus.

Harry: Jah, mina olin Liverpoolis muusikaarmastuse pärast ja olin selles hostelis varemgi korduvalt peatunud. Vahetasime Riinaga e-posti aadresse. Ta meeldis mulle väga, aga ma ei arvanud, et meil on tulevikku, sest mina elasin Inglismaal ja tema Eestis.

Otsustasin talle siiski puhkuse ajal külla tulla. Esimese külaskäiguga meenub naljakas lugu. Minu lennuk väljus kell seitse varahommikul ja magasin seetõttu lennujaamas pingi peal. Kui jõudsin Tallinna, sõitsin bussiga edasi Jõhvi ja olin kohale jõudes surmväsinud. Riina võttis mind bussijaamas vastu, läksime enne tema korterisse minekut Selverist läbi ja ostsime kanatiibu.

Püüdsin neid süüa kahvli ja noaga, sest ma ei tahtnud käituda nagu loom. Aga sa ei saa kanatiibu viisakalt süüa! Olin kusagil Ida-Euroopa riigis, Riina näris konte ja küsis ühel hetkel: "Kas ma saaksin sinu kondid?" Mõtlesin: "Jumal küll, ma ei näe enam kunagi Inglismaad." Õnneks ta pidas silmas kanakonte. See oli meie esimene kohtumine Jõhvis.

Olin esimest korda Ida-Euroopas ega teadnud Eestist midagi. Selline teadmatus on vabandatav, sest Eesti ei tule jutuks kuigi sageli. Jõhvi oli tol ajal väga vähe arenenud, polnud ei Pargi keskust ega praegust bussijaama.

Riina: Ainult Selver oli. Kontserdimaja ka alles ehitati.

Harry: On üks huvitav kokkusattumus. Arvad, et on kummaline näha inglast Jõhvis?

Jah.

Harry: Just praegu on selles pubis kaks inglise meest [intervjuu toimus Privaadi pubis toim.]. Jeff on abielus kohaliku venelannaga.

Suhtlete omavahel?

Harry: Jah. Olin ükskord siin ja kuulsin teda rääkimas. Küsisin, kas ta on inglane. Ta vastas jaatavalt. Ütlesin, et mina ka. "Ei või olla!" vastas ta. Vahel teeme koos mõned dringid.

"Nad on meie inimesed"

Kristi Markov.
Kristi Markov. Foto: Matti Kämärä

Jõhvi muusikaviktoriini ellukutsuja Kristi Markov:

"Mind rõõmsalt üllatas, et Riina ja Harry tulid, ei tea kust − ma ei tundnud kumbagi −, ja neist said muusikaviktoriini püsikunded. Nende võistkond hiilgab Briti ja 1960.-70. aastate muusika tundmisega, kus Harry on hästi kodus. Neil on äratuntav perekondlik muusikamaitse.

Küsimuste koostamine käib rotatsiooni korras ja kui on Riina ja Harry kord, on teistel hirmust karvad turris, et tulevad mingi imekosmose küsimused. Nende läbiviidud mängud on olnud rasked, aga huvitavad, teised on saanud teada uusi esitajaid ja stiile. Kindlasti nad mitmekesistavad seltskonda, avardavad meie teadmisi ja muusikalist maitset.

Nad on nii toredad ja omad! Harry räägib inglise keeles, aga see pole kordagi tundunud takistusena, vaid võimalusena. Nad on meie inimesed!"

Elasite aastaid koos Inglismaal, aga otsustasite siis oma kodu rajada Eestisse. Miks?

Riina: Otsuse Eestisse tulla tegime poiste hariduse pärast.

Hariduse pärast? Inglismaa on ju väga kuulus oma hiilgaval tasemel kõrghariduse poolest.

Riina: Nende tugev pool ongi ülikool. Samas nad otsivad ülikooli hästi palju inimesi Eestist, sest meie saame väga tugeva baashariduse. Kui nemad annavad ülikoolis esimesel aastal alles baasharidust, siis meil on see juba olemas. Kui Inglismaale läksin, oli mul doktoritöö veel pooleli, aga ma olin oma asjadega kõvasti ees. Kaugemal kui need, kes olid juba doktoriõpingud lõpetanud.

Inglastel on muidugi hästi tugev haridustraditsioon, aga kui vaadata, kus Tartu ülikool on maailma mastaabis, siis enamikule Inglismaa ülikoolidele teeb ta ära.

Harry, kas sinule oli Eestisse kolimine raske otsus?

Harry: Ausalt öeldes olin end Inglismaal üsna hästi sisse seadnud, aga Riinal olid Eestis paremad võimalused tööd leida. Ma arvan, et ta igatses Eestit. Mina olin juba pensionieelik ega tahtnud oma vanuses enam nii suuri muutusi teha, aga meil oli selleks ajaks pere ja ma poleks kunagi jätnud oma lapsi.

Eestisse kolimine oli minule suur samm, millega oli seotud ka palju ebakindlust. Mõtlesin, mida ma siin tegema hakkan. Riina ütles, et ma ei pea tööle minema, aga ma ei tahtnud kellestki sõltuda.

Mul oli selleks ajaks selja taga mitu karjääri. Kui olin noorem, pidas mu isa peaaegu kolmkümmend aastat Sunderlandis väikest poodi, kus ma töötasin. Minu esimene kõrgharidus oli majanduses. Pereäri oli mingi aja väga edukas, aga kui majanduslik keskkond muutus − meil oli palju laevaehitajaid ja söekaevandusi, mis lõpetasid oma tegevuse −, polnud enam kliente.

Olin peaaegu 40, kui tuli otsustada, mida edasi teha. Olin alati töötanud ka noortega ja olnud jalgpallitreener, mõtlesin, et võiksin end leida selles valdkonnas. Nii läksin õppima karjäärinõustajaks. Kolisin Kirde-Inglismaalt Sunderlandist lõuna poole Leedsi ja läksin uuesti ülikooli. Nii sai minust karjäärinõustaja Leedsis. See oli tore töö, hästi tasustatud ja kõrgelt hinnatud, töötasin mitmes koolis.

Kui emakeel on inglise keel, peaks kogu maailmas olema tööturul lööki − inglise keele õpetajaid vajatakse kõikjal. Kas Jõhvis oli lihtne tööd leida?

Olen töötanud Jõhvi põhikoolis juba viis aastat ja õpetan ka täiskasvanuid. Mind rahustati kohe, et eesti keele mitteoskamine pole probleem, kuna neil on vaja ingliskeelset inimest.

Eestisse tulles läbisin veebis võõrkeeleõpetaja koolituse, aga see ei valmistanud mind ette õpetamiseks. Sest üks asi on teada kõiki grammatikareegleid, teine asi on neid lastele selgeks õpetada. Karjäärinõustajana töötasin õpilastega individuaalselt, nüüd olen klassi ees, kus võib olla 24 õpilast.

Kas ma naudin õpetamist? Jah, kui õpilased tahavad õppida, aga igas klassis on osa selliseid, kes ei taha. Alguses viisin koolis läbi huviringi, kus lapsed tahtsid olla. Ma ei pidanud tundide ettevalmistamisel lähtuma õppekavast ja meil oli lõbus. Paljud huviringis käinud lapsed ei suuda mind nüüd õpetajana aktsepteerida − nendele olen ikka Harry.

Täiskasvanud õppijad on motiveeritumad, sest sellest võib sõltuda nende töökoht. Lapsi ei saa ka süüdistada, nad alles arenevad ja nende huvi üleval hoida on keeruline, eriti suures klassis.

Ma ei arva, et olen maailma parim inglise keele õpetaja, aga olen inglane ja Eestimaa idaosas inglise emakeelega inimesi palju ei ole.

Ka Riina on eriline, sest üldhariduskoolis pole just palju doktorikraadiga õpetajaid. Kas see pole mõnes mõttes raiskamine, et töötad Jõhvi gümnaasiumis − varem füüsikaõpetajana, praegu ringijuhendajana −, kuigi võiksid samal ajal teha tipptasemel teadustööd?

Riina: Seda küsitakse hästi tihti, aga praegune Eesti teadussüsteem ei soosi uusi alustajaid. Sul peab olema taga uurimisgrupp, meeskond. Samalaadset uurimistööd, mida mina teinud olen, on isegi maailma mastaabis teinud üksikud.

Nii et sul ei ole meeskonda naljalt kusagilt võtta?

Jah. Minu esimene diplom on Tallinna ülikooli loodusteaduste õpetaja oma. Magistrikraadi tegin ökoloogia teemal. Spetsialiseerusin juba diplomitöös meie põlevkivipiirkonna keskkonnaprobleemidele. Alustasin poolkoksimägede ja sealse taimestikuga, magistritöö tegin Pühajõe voolurežiimi muutuste kohta. Doktorantuuri otsustasin minna Tartu ülikooli, sest nendel oli hüdroloogia osa ja pakkuda juhendaja. Siis võtsin uurida Purtse jõe.

Juba Tallinna ülikooli õpingute ajal pakkus Tallinna ülikooli ökoloogia instituut mulle tööd Jõhvi, kus oli instituudi Kirde-Eesti osakond.

Kuidas sa sealt kooli jõudsid?

Riina: Vallo avastas mu [endine Jõhvi gümnaasiumi direktor, praegune Jõhvi volikogu esimees Vallo Reimaa − toim.]. Olin just siia korteri ostnud − kinnisvara hinnad olid siis sellised, et sain endale õppelaenu eest korteri. Tegin remonti, värvisin põrandat, kui tuli võõralt numbril kõne. Vallo helistas ja kutsus tööle.

Nii kaua, kuni ma Valloga rääkisin, suutsin end − nagu filmis − nurka värvida. Hea oli, et sellel nurgal oli uks rõdule, kus pidin värvi kuivamiseni aega veetma. Õnneks oli ilus ilm. Vallo pakkus mulle poolt kohta koolis ja sealt algas minu tee endises Jõhvi gümnaasiumis.

Kas olete ka koos töötanud?

Harry: Ei. Olen asendanud mõnda Riina tundi. See oli nii: "Õpetaja, Riina lubab meil alati muusikat kuulata, kui me õpime." Okei, te võite siis kuulata muusikat. Kõigil olid nutitelefonid ja keegi ei kuulnud, mida ma rääkisin, mitte et mul oleks palju öelda olnud. Kuidas nii õppida saab?

Riina: See on tõsi, et kui õpilased töötasid individuaalselt, võisid nad muusikat kuulata, sest mina õppisin samamoodi. Aga kui oli tund, kus pidin midagi selgitama, siis ei mingeid telefone ega kõrvaklappe.

Harry: Oleme Riinaga erinevad õpetajad. Mina olen rohkem empaatiline, tahan, et tund oleks lõbus. Inglise keeles saab seda teha, võib-olla ei ole see võimalik loodusainetes. Riina on range.

Riina: Olen kindlasti rangem kui Harry. Mäletan, et õpetajakoolitusel öeldi meile alati: "Sa võid olla sõber, aga pead olema samm eespool." Olen näinud õpetajaid, kes ongi õpilastega sõbrad ja pärast ei käi jõud üle. Jah, sa oled õpilase jaoks olemas, aga mitte sõber.

Harry: Minu pluss õpetajana on, et mul on olnud mitu karjääri. Ma ei ole töötanud õpetajana terve elu, vaid olnud ka ettevõtluses. Samuti on mul mitmes riigis töötamise kogemus.

Teil on kaks poega. Kui raske või kerge oli mitmekeelses peres kokku leppida, milline nimi lapsele panna?

Harry: Esimese poja, Mathew (15) nimi on seotud Liverpooli ja biitlitega. Kui biitlid ei olnud veel tuntud, esinesid nad ühes põrandaaluses klubis nimega Cavern ja see asus Mathew tänaval. Vanem poeg sai nime tänava järgi. See oleks võinud olla King Street (Kuninga tänav) või Royal Street (Kuninglik tänav), aga oli Mathew tänav.

Riina: Danieli (10) nime valisime kaua.

Harry: Mathew oli siis viieaastane ja väga mõjutatud sellest, mida ta nägi televiisoris. Kui Daniel sündis, küsisime Mathew'lt, mis nime ta tahaks vennale panna. Küsisime: "Kuidas oleks Daniel või Steven?" Ta ütles: "Mul on üks tore nimi: Cillit Bang." Sest selle puhastusvahendi reklaami tuli teleris kogu aeg. Nii et üks poeg sai nime tänava järgi ja teine oleks võinud saada telereklaami järgi, aga õnneks ei saanud.

Aga miks mitte Toomas, Peep või Urmas?

Riina: Tahtsime panna rahvusvahelist nime, mida oleks lihtne hääldada mõlemas keeles.

Harry: Danieli nime panevad ka eestlased.

Riina: Mina valisin selle, kuulates Elton Johni lugu "Daniel".

Harry, sind ei tea siin keegi Henry Haroldina, kuigi just see on sinu passijärgne nimi.

Harry: Harry on lühend Henryst või Haroldist, kõik tunnevad mind Harryna. Mul on kaks õde, kellel oli minu kujunemise ajal suur mõju. Kui ma olin noorem, olin väga kena, uskuge või mitte. Mul olid üsna pikad juuksed ja väga kõrge hääl. Nägin välja nagu kolmas õde. Ja õed otsustasid mind kutsuda Samiks, sest see on tugev nimi. Minu sõbrad Inglismaal kutsuvad mind siiani niimoodi. Aga ise otsustasin 17- või 18aastaselt, et olen Harry.

Harry, kuuldavasti oled näinud biitleid live'is esinemas. Kuidas see juhtus?

Harry: Jah, see oli 1964 Sunderlandis. Nad olid juba kuulsad ja minust neli aastat vanem õde Linda oli suur biitlite fänn. Mina olin siis alles laps, üheksa-aastane. Õde tahtis nende kontserdile minna, aga mu ema oli alati demokraatlik ja ütles, et kui üks läheb, siis lähevad kõik.

Ma isegi ei tahtnud minna, ma ei olnud tollal muusikast huvitatud ega teadnud biitlitest midagi. Juhtus nii, et ema, kes pidi meid kontserdile viima, kukkus ja murdis oma pahkluu. Ta ei saanud kõndida ja vanaema viis meid tema asemel. Vanaema kattis valju muusika pärast terve kontserdi ajaks kõrvad ja mul oli temast kahju. Nii et ma nägin biitleid, aga ei pööranud neile mingit tähelepanu.

Kuidas sai ükskõiksusest armastus?

Harry: Isegi kui sa ei teadnud muusikast midagi, polnud võimalik mitte märgata biitlite fenomeni ja seda, kuidas nad inimesi mõjutasid. Noored tüdrukud ja poisid hullusid. Ema ostis õele nende plaate ja ma avastasin, et biitlite muusika on päris meloodiline. Kui seda nüüdki kuulata, siis see on ajatu. Nii et minust sai suurem fänn, kui mu õde oli, ja tahaks mõelda, et tean neist päris palju.

Biitlid on siiani minu suur armastus. Olen kollektsionäär ja mul on palju vanu vinüülplaate − originaale. Need on väga heas seisukorras ja väärt palju raha. Enamikku neist hoian Inglismaal. Minu uhkus ja rõõm on üks 1960. aastate albumitest, mille sees on suur bändi poster ja kõigist bändiliikmetest eraldi pildid.

Riina: Biitlid on ainus ühine muusika, mida me mõlemad kuulame.

Teie pojad on muusikaliselt väga andekad ja mõlemad laulavad, osaledes edukalt laulukonkurssidel. Kas nad on pärinud ka biitlite soolika?

Harry: Ma ei sunni neid kunagi biitleid kuulama, aga nad mängivad mõlemad vabalt klaverit, Mathew ka trombooni, ja mõnda biitlite lugu on väga ilus klaveril esitada. Ma ei ütle neile kunagi, et biitlid peavad meeldima, aga usun, et ajaga see juhtub.

Kunagi meeldis ka mulle endale laulda. 12-13aastaselt laulsin kooli- ja kirikukooris, sinna ikka valiti, mitte ei võetud kõiki vastu. Nüüd laulavad mõlemad pojad ka kooris ja lauluringis.

Kas teil on ühiseid hobisid?

Harry: Meil pole absoluutselt mitte midagi ühist. (Naer.)

Riina. Äkki aiatööd?

Harry: Ei, see on täiesti Eesti asi. Mul ei ole rohelisi sõrmi, ma küll aitan, aga pole mingi aednik. Mul puudub selleks kannatus.

Trehvasin teid ühel öömatkal Kurtna järvede ääres. Äkki ühendab teid matkapisik?

Riina: Mulle meeldib matkata.

Harry: Mulle meeldib käia kõndimas, harjusin seda tegema juba Inglismaal. Käin ka jõusaalis ja jalgpalli mängimas.

No vähemalt muusikaviktoriinis osalete koos.

Riina: Jah, mulle meeldib ennast muusikaviktoriinis proovile panna.

Harry: Käisin muusikaviktoriinidel Inglismaal elades, seal on sellised viktoriinid pubides väga populaarsed. Jõhvi muusikaviktoriinil osaledes peab Riina mulle tõlkima. Selle ajaga peaks minu eesti keel olema parem, aga ei ole. Käisin algtaseme kursusel Kersti Võlu koolituskeskuses, kus olen ka inglise keele tunde andnud. Aga siis tuli COVID ja distantsõpe, mis mulle üldse ei sobinud.

Järgmise taseme kursusele ma enam ei läinud. Ma tean küll palju sõnu, aga ma ei oska moodustada lauseid.

Nii et eesti keeles sa ei ole kodus. Aga Eestis?

Harry: Loomulikult mulle meeldib siin. Eesti on ilus riik ja kui sa õpid inimesi tundma, leiad ka sõpru. Millega ma ei suuda harjuda, on lumi ja jää.

Kas pärast seda, kui Venemaa alustas sõda Ukrainas, tunned end siin Venemaa naabruses vähem turvaliselt?

Harry: Mu õde küsis, kas tuleme tagasi Inglismaale, kuna oli üsna mures. Tal on suur maja, aga pärast abikaasa surma ostis ta endale väiksema ja pakkus, et meie võime elada suuremas. Mõlemad õed on mures. Mina olen ka loomulikult mures, kõik on. Ütleme nii, et ma ei oleks inglasena Vladimir Putini jõulukaardi saajate nimekirjas.

Kui midagi peaks juhtuma, oleks tark Inglismaale tagasi kolida. Aga kui Riina ütleks "ei", siis ma ei jätaks kunagi oma lapsi ja jääksin edasi.

Riina, näed sa Inglismaale tagasimineku võimalust varuplaanina?

Riina: Ikka. Me ei tea, kuhu tuuled puhuvad, ja vaadates praegu, kuidas inimesed põgenevad, laps süles...

... siis tahaks seda hetke ennetada?

Riina: Jah. Loomulikult loodame kõige paremat.

Ei tahaks vestlust nii kurva noodiga lõpetada.

Harry: Ma olen rahul, et Eestisse kolisin, sest varem ma ei teadnud, kuidas inimesed väljaspool Inglismaad elavad, ja on hea, kui saad proovida uusi asju. Meil on Riinaga tõusud ja mõõnad, nagu kõigil, aga oleme ikka koos ja kuna meil on kaks toredat last, siis ei saa olla kurba lõppu.

Mul on ka täiskasvanud poeg Cristopher, kes elab ja töötab Ameerikas. Kui tema oli väike, siis töötasin pereäris, meil ei olnud eriti raha, äri ei läinud hästi ja see tekitas palju pingeid. Nüüd naudin isa rolli, arvan, et seda teen ma kõige paremini. Pojad annavad vastu nii palju tingimusteta armastust ja mulle meeldib see. Nii et kui mind kunagi meenutatakse, siis loodetavasti sõnadega: "Vähemalt oli ta hea isa!"

Märksõnad
Tagasi üles