/nginx/o/2022/05/30/14589588t1h7b0f.jpg)
Kui Ukrainast hakkasid esimesed sõjapõgenikud Eestisse saabuma, tekkis peaaegu kohe ka poleemika selle üle, kuidas nende elu korraldada, kuhu kooli panna Ukrainast tulnud lapsed, kuidas nad meie maal kohanevad ning kas meil on neile anda peavarju ja tööd.
Nii palju kui oleme siia saabunud ukrainlastega suhelnud, on enamik neist algusest peale tahtnud kiiresti tööle saada. Ja see on ka arusaadav, sest sageli on tegemist lastega naistega, kelle mehed jäid kodumaale sõtta ning kellel lasub nüüd ka vastutus kogu pere hakkamasaamise eest.
Oli ju hirme ka selliseid, et ukrainlased tulevad ja võtavad meie inimeste töökohad ära. Õnneks pole siiski kuulda olnud juhtumitest, kus Eestimaa püsielanikud oleks ukrainlastele töökohti kaotanud. Pigem on põgenikud täitnud neid kohti, millele kohalikud pole tahtnud kandideerida või pole kohalike seas olnud vajaliku kvalifikatsiooniga inimesi.
Tänasest Põhjarannikust saab lugeda, et ukrainlasi on tööle asunud nii tööstuses kui teeninduses. Üks oluline takistav tegur, miks neid mõnedes valdkondades rakendada ei saa, on muidugi keeleküsimus. Eesti keelt oskamata ei saa töötada teenindussfääris, aga ka näiteks meditsiinis ning osalt ka haridussüsteemis. Aga me näeme ka seda, et sõja jalust siia saabuvad ukrainlased on nõus vastu võtma töökohti, mis nende senise erialaga kokku ei käi. Ukrainlaste võimalikult kiire ja lai töölerakendamine on ainult tervitatav, sest selle asemel et maksumaksja ühisest kukrust raha välja viia, asuvad nad ise samuti maksumaksja rolli, luues meile ühist rikkust juurde.
:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)