Käsikiri sai valmis, aga ma ei ole seda avaldanud. Sest mingil hetkel tekkis mul arusaam, et tulevad mingid napakad ajad, keegi võtab mu raamatu, hakkab sealt näpuga järge ajama ja "punamonumente" ära vedama. No ja kahjuks pole mu tunne mind petnud.
Ma ei hakka siin punamonumentide pärast halama. Muidugi, kui oled üht asja pea paarkümmend aastat uurinud, on igast objektist kahju. Paraku on nähtus, mida nimetatakse peene sõnaga "ikonoklasm" ehk iganenud puuslike lõhkumine, igal maal aeg-ajalt paratamatu. Oleks ikka väga veider, kui Jõhvi ja Narva keskväljakul seisaks endiselt püsti Lenin ning Toila gümnaasiumi ees Anvelt. Või Tallinna kesklinnas Kalinin. Kas te üldse mäletate, kes oli Kalinin?
Mälestusmärkidega sõdimine on paras Pandora laeka avamine.
Aga siiski, mõningaid tähelepanekuid. Esiteks on iga mälestusmärk ideoloogia tööriist. Ma ei räägi siin nõukogude või natsiriigi ideoloogiast, vaid selle termini algtähendusest − ideoloogia kui õpetus sellest, kuidas õigesti elada. Kui me paneme püsti mälestusmärgi Leninile, siis see annab avalikkusele märku, et teda on õige pidada tähtsaks meheks. Kui avame mälestuspingi teenekale õpetajale, siis annab see ühiskonnale täpselt samasuguse juhise: õpetajad on tähtsad. Me küll ei korralda tänapäeva Eestis pidulikke paraade õpetajatele pühendatud pinkide juurde, kuid mõte jääb samaks.
Iga mälestusmärk kannab ideoloogilist laengut nii kaua, kuni on inimesi, kes tunnevad, et see õpetus, mida monument kehastab, on õige. Paraku ei kao see tunne monumendi kõrvaldamisega. Seda oleme näinud Eesti Vabadussõja mälestusmärkidega. Jõhvis toodi lilli Vabadussõja samba asemele aastakümneid pärast selle hävitamist. Isegi siis, kui samba kohale rajati laste liivakast.