MAIT SEPP ⟩ Mälestusmärk on ideoloogia tööriist
4. august 2022, 00:00
Pärast 2007. aasta aprillirahutusi tekkis mul mõte kaardistada ära kõik Ida-Virumaa monumendid. Lihtsalt tekkis selline mõte ning mitu suve sõitsin jalgrattaga mööda maakonda ringi, klõpsisin fotokaga kivisid ja lugesin monumentide kohta raamatuid. Endal kuklas tiksumas ambitsioonikas plaan kirjutada maakonna ajalugu jutustatuna läbi mälestusmärkide.
Käsikiri sai valmis, aga ma ei ole seda avaldanud. Sest mingil hetkel tekkis mul arusaam, et tulevad mingid napakad ajad, keegi võtab mu raamatu, hakkab sealt näpuga järge ajama ja "punamonumente" ära vedama. No ja kahjuks pole mu tunne mind petnud.
Ma ei hakka siin punamonumentide pärast halama. Muidugi, kui oled üht asja pea paarkümmend aastat uurinud, on igast objektist kahju. Paraku on nähtus, mida nimetatakse peene sõnaga "ikonoklasm" ehk iganenud puuslike lõhkumine, igal maal aeg-ajalt paratamatu. Oleks ikka väga veider, kui Jõhvi ja Narva keskväljakul seisaks endiselt püsti Lenin ning Toila gümnaasiumi ees Anvelt. Või Tallinna kesklinnas Kalinin. Kas te üldse mäletate, kes oli Kalinin?
Mälestusmärkidega sõdimine on paras Pandora laeka avamine.
Aga siiski, mõningaid tähelepanekuid. Esiteks on iga mälestusmärk ideoloogia tööriist. Ma ei räägi siin nõukogude või natsiriigi ideoloogiast, vaid selle termini algtähendusest − ideoloogia kui õpetus sellest, kuidas õigesti elada. Kui me paneme püsti mälestusmärgi Leninile, siis see annab avalikkusele märku, et teda on õige pidada tähtsaks meheks. Kui avame mälestuspingi teenekale õpetajale, siis annab see ühiskonnale täpselt samasuguse juhise: õpetajad on tähtsad. Me küll ei korralda tänapäeva Eestis pidulikke paraade õpetajatele pühendatud pinkide juurde, kuid mõte jääb samaks.
Iga mälestusmärk kannab ideoloogilist laengut nii kaua, kuni on inimesi, kes tunnevad, et see õpetus, mida monument kehastab, on õige. Paraku ei kao see tunne monumendi kõrvaldamisega. Seda oleme näinud Eesti Vabadussõja mälestusmärkidega. Jõhvis toodi lilli Vabadussõja samba asemele aastakümneid pärast selle hävitamist. Isegi siis, kui samba kohale rajati laste liivakast.
Vastupidi: hävitatud kivist on kerge tekkima märter. Märter, mille eest ollakse valmis kaklema ja verd laskma. Halvemal juhul. Või paremal juhul vihaselt mossitama. Kuidas kellelegi.
Lõuna-Euroopas või Türgis reisivale turistile näidatakse Vana-Rooma-aegseid obeliske. Kõik ahhetavad: "Ajalugu!" Keegi ei mõtle, et need kivitulbad on räige okupatsiooni sümbolid. Ühelegi prantslasele ei tule pähe Vana-Rooma monumenti õhku lasta, et tasuda gallide vere eest, mida roomlased lasid seal ämbrite kaupa. Ilmselt ei kõneta gallide kannatused verise impeeriumi käpa all enam suurt kedagi. Need obeliskid on ajaloolised kurioosumid, mis on ime läbi säilinud aastatuhandeid. Nagu mõnekümne aasta pärast, kui needsinased sünged ajad mööduvad, saab olema näiteks Narva tank. Veider artefakt veidrast impeeriumist.
Selliseks veidruseks, museaaliks, kummalisel kombel säilinud metallikolakaks, on muutunud näiteks Narva lossihoovil olev Lenini kuju. 2017. aastal, kui, muide, kogu progressiivne maailm ja ühinenud proletariaat pidanuks tähistama Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni 100. aastapäeva, polnud kuju juures miitingut ega pärgi. Pole enam neid, kes peaks Lenini üritust nii pühaks, et raatsiks lillede peale raha kulutada.
Mida siis selle neetud tankiga teha? Ma muidugi soovitaks oodata. Kõik see möödub. On ennegi nähtud tegelasi, kes satuvad juhuslikult Ida-Virumaad mööda sõitma ja pärast ajakirjanduses ahhetavad: "Oh-ja-ah, mis kõik NEIL seal on! Mõelda, isegi tank postamendi otsas!" Ja siis kõik ununeb.
Aga kui valdaval osal ühiskonnast on ikkagi tunne, et tank kujutab endast okupatsiooni sümbolit ja tuleb maha võtta, siis palun väga − võetagu. Ent seda peaks siis tegema ka jõud, kes on valmis ja võimeline kaklema nendega, kellele see mälestusmärk on palju rohkemat kui rauakolakas paekivikuhja otsas.
Üldiselt, nagu on näidanud ka konföderaatide monumentide mahavõtmine USAs, on mälestusmärkidega sõdimine paras Pandora laeka avamine. Sellega peab olema ettevaatlik ja tähelepanelik.
Ühe kaikaga "punamonumentidele" lajatamine on pehmelt öeldes tobe. Sest mis on punamonument? Näiteks 1978. aastast Lohusuu koolimaja seinal olev mälestustahvel Otto Wilhelm Masingule. Nõukogude režiimi üks valitsemisnipp oli kohaliku rahvusluse mõõdukas toetamine ja Masing oli Nõukogude Eesti kultuuriloos kindlasti üks positiivsetest (loe: lubatud) tegelastest. Tüüpiline punamonument. Kas me peaks nüüd selle mälestustahvli maha võtma? Mnjaa...
Eks see Masingu näide olnud rohkem nagu sofistika ja eks me kõik tea, mida punamonumentide all mõistetakse. Selliseid mälestusmärke, mis on pühendatud niinimetatud Suure Isamaasõja sündmustele, on maakonnas suurusjärgus 50−60. Enamuses on need ühishauad. Üldiselt peaks sõjas langenute mälestus olema püha ja puutumatu. Paraku pole see II maailmasõja ohvrite puhul nii kunagi olnud − nad on alatised anonüümsed Nõukogude ja nüüd Vene propaganda tööriistad. Suure müüdiloomise kruvikesed, kus pole tähtis hukkunu isik, vaid hukkunute hulk: 12 000, 15 000, 20 000. Mida rohkem, seda kurvem, seda kangelaslikum.
Ent kes seal kalmudes tegelikult on? Näiteks Jõhvi Nõukogude ühishauda, nii palju kui ma olen jõudnud uurida internetist kätte saadavaid Venemaa arhiiviandmeid, pole maetud ühtegi neist 16 inimesest, kelle nimed sealsel mälestustahvlil on. Ja samas peaks linna territooriumil olema kaks Nõukogude matmispaika, millest me ei tea mitte midagi.
Igal juhul soovin ja soovitan, kui hakatakse ümber matma Iisaku või Lüganuse või kus iganes keset küla püsti pandud monumendi alla maetuid, et nende surnukehade isikud tehtaks kindlaks, nii palju kui saab. Kui need inimesed matta ümber tundmatutena, siis jäävad nad igavesest ajast igavesti toitma seda valet, mida propaganda on aastakümneid II maailmasõja kohta tootnud.