Küsitlused näitavad, et ülekaalukalt kõige pakilisem probleem Eesti inimestel on praegu majanduslik toimetulek hinnatõusu oludes. Tutvusin hiljuti küsitluse tulemustega. Kümnest vastajast kuus väitis, et nad on oma igapäevakulude järsu tõusu pärast mures. Samal ajal, kui on käimas sõda, pidas näiteks Ukraina võitu oluliseks vaid keskmiselt üks vastaja kümnest (13%).
Minule tähendab see seda, et sotsiaalministeerium peab väga sügavalt vaatama sisse selle probleemi olemusse. On näha, et praegune palgaturg ei suuda inflatsiooni tekitatud auku piisavalt katta. Valitsus on tõsiselt pingutanud, et hinnatõusule piir panna. Aga kahjuks sellest ei piisa, et inimeste elujärge hoida. Paratamatult, varem või hiljem, me peame rääkima palgast. Kas palk on suuteline hinnatõusu katma või jääb inimestel tänavuse metsiku inflatsiooniga seotult kanda liiga suur koorem?
Sotsiaalmaksu laekumise põhjal võib oletada, et Eesti inimeste palgad on tänavu tõusnud ligi 11 protsenti, samas mitte kõigil. Inflatsioon aga kujuneb tänavu tõenäoliselt rohkem kui kahekümne protsendi suuruseks. See tähendab, et pool hinnatõusust läheb tänavu inimeste endi taskust. Palgad ei tõuse nii palju kui hinnad.
Eesti tööturg on suhteliselt laiali vajunud ja ebavõrdne.
Pikas perspektiivis ei ole selline olukord jätkusuutlik. Meie ees seisab küsimus, kas suudame energiahinnad tagasi alla tuua. Seda riik pigem ei suuda, kuid suudame ehk hoida ära nende jätkuva tõusu. Oluline ülesanne on tuua inimeste elujärg tagasi kriisieelsele tasemele.
Selleks peab aga kaasa tulema kogu ühiskond. Me ei saa praegu ainult tööandjatelt nõuda, et teie tõstke palku. Me peame esiteks hoolitsema selle eest, et palgatõus tuleb, ja teiseks, et see on ka jätkusuutlik. Seetõttu peame väga tõsiselt aru pidama nii tööstussektori kui kõigi teiste sektoritega. Mida on meil võimalik ühiselt ette võtta tööviljakuse või majanduslike näitajate parandamiseks, et palgatõus toimiks ja inflatsioon ei sööks seda ära?
Töökohtade puudus on samal tasemel nagu varem. Ka töötlev tööstus otsib töökäsi, praegugi on töötukassa kaudu saadaval 900 töökohta. See näitab, et heade oskustega spetsialistil, kes peaks saama töötlevast tööstusest koondamisteate, ei pruugi üldse kaua minna uue töökoha leidmiseni. Ka statistika näitab, et pikaajalistest töötutest moodustavad üle poole need, kel puuduvad erialased oskused.
Erisused võrreldes tavaliste aastatega on tööturul kindlasti seotud sellega, et meile on tulnud elama põgenikud, kes kohanevad ja tegelevad aktiivselt töö otsingutega. Võime olla uhked: meile saabunud sõjapõgenikest on eagrupis 20-64 hõive ligi 40%, mis on üks kõrgemaid näitajaid Euroopa Liidus. Seega on peaaegu pooled otsijaist töökoha leidnud.
Kohaliku ettevõtluse ja töökohtade säilitamiseks tuleks ministritel ja valitsusasutustel rohkem suhelda otse eri valdkondade ettevõtjatega, et mõista nende muresid ning arvestada lahenduste väljatöötamisel sellega, kust king enim pigistab.
Tööstusvaldkond on peamise eksportijana meile väga oluline, sest annab käivet nii kaubandusele, transpordile kui ka teistele sektoritele. Meil tuleb väga tõsiselt suhtuda tööstusvaldkonna probleemidesse. Me näeme kõige raskemat seisu praegu puidutööstuses, mis koroonapandeemia aastatel usinasti kasvas, kuid mis nüüd on saanud tagasilööke nii turulanguse, toorme kui energiahindade kallinemise tõttu.
Küsimus on ka toiduainetööstuse töökohtade säilimises, sest kõigis kaubagruppides pole energiahindade edasikandmine võimalik. Mõned eriti energiamahukad innovatiivsed tootmised on juba suletud ning kuna ka elanikkonna tarbimisvalikud on rahapuuduse tõttu muutumas, võib sulgejaid tulla veel.
Kõiki meie tööstusi kõnetab oluliselt ja ühtemoodi energiatoetuste suunamine. Minu arvates oli keskmiste ja suurte ettevõtete toetuseta jätmine viga, sest meie eksportijate konkurendid teistes riikides naudivad korraga nii Eesti omadest madalamaid energiahindasid kui ka riigi tuge.
Eraldi teema on see, mis puudutab Euroopa miinimumpalga direktiivi. On seatud siht, et miinimumpalk tõuseb 50% tasemele keskmisest palgast ja 60% tasemele mediaanist.
Näiteks. Eestis on brutomiinimumpalk keskmisest brutopalgast 2022. aastal 38% ja 2023. aastal 39% (2022. a brutomiinimumpalk on 654 eurot ja keskmine brutopalk 1718 eurot, 2023. a brutomiinimumpalk on 725 eurot ja keskmine brutopalk 1845 eurot). Seejuures netomiinimum on keskmisest netopalgast 2022. aastal 44% ja 2023. aastal 47%. Teine võimalik võrdlusalus on brutomediaanpalk. Eestis oli mediaanpalk 2022. a II kvartalis 1400 eurot.
Kui astume koostöös ettevõtete ja riigiga ühiseid samme, siis on see tase ka Eestis saavutatav. Nimelt on Eesti tööturg suhteliselt laiali vajunud ja ebavõrdne. Meil on mure, et keskmine palk tähistab ülemise kolmandiku alumist piiri tööturul. See näitabki seda, et tegelikult on nii-öelda lahknevus kõige madalama ja kõrgema palga vahel ebanormaalselt suur. Selle vastu aitab ennekõike just miinimumpalga tõus.
Eestis lepivad miinimumpalgas kokku ametiühingud ja tööandjad. Selleks, et meile Eestisse jõuaks euroopalik ja õiglane miinimumpalk, nõuame tööandjate ja ametiühingute ühist plaani. Kui plaan on olemas, siis jõuame järgnevate aastate jooksul ka selle täitmiseni. Usutava plaani puudumise korral peavad sotsiaaldemokraadid võtma ise vastutuse.
Sama käib ka kõikide teiste palkade suhtes, direktiiv näeb ette eri valdkondade palgatasemete kokkuleppimist palgalepetega 80% tööturust. Sellised palgalepped on igal aastal palgatõusu toonud näiteks tervishoiutöötajatele, kuid kogukatvus palgalepetega on Eestis kõigest viiendik tööturust. Seega vajavad ka teised töötajad peale arstide regulaarset üleriigilist läbirääkimissüsteemi.
