VALLO REIMAA ⟩ Viis uusaastaunistust Ida-Virumaa tulevikku silmas pidades

Jõhvi vallavolikogu esimees Vallo Reimaa. Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Aastavahetus on möödas. Nüüd tuleb pilk pöörata ees ootavale aastale.Valimiste-eelne aeg tõi kaasa kohtumisi erinevate erakondade tegelastega. Enamasti õnnestus vestlus pöörata Ida-Virumaa tulevikustsenaariumite aruteluks. Võib-olla olen paadunud optimist, kuid minus kumab lootus, et see teema ei kao prügikasti ka valmistejärgsel ajal ning jääb lauale sõltumata sellest, kes moodustavad koalitsiooni.

Olen alati hämmeldunud "päris-Eesti" (see nimetus pärineb ühelt Ukraina pagulaselt, kes pärast paari kuud Järvamaal elamist Jõhvi tulles teatas, et saabus "päris-Eestist") suutmatusest endale tunnistada, et kaardid, mis otsustavad kord meie riigi saatuse, mängitakse lahti just Ida-Virumaal ja loomulikult ka Tallinnas.

Kui tugevad need kaardid tol saatuslikul hetkel on ning kas mõni neist osutub ka trumbiks, selle otsustab üks teine mäng, mille nimetuseks on strateegia. Loomulikult on siin küsimus ka selles, kui tugevad meistrid me selles vanamoeliseks tunnistatud mängus tänapäeval oleme. Ning kust seda mängu endale üldse muretseda, sest vähemalt häältetoomismängude riiulis sellenimelist ei leidu.

Nüüd, kus maavanemaid enam ei eksisteeri ja regionaalpoliitika elemente hakatakse kiirkorras meelde tuletama alles siis, kui kuskil king väga pigistab, on tööriistakasti jäänud siiski üks võimalus - Ida-Virumaa portfellita minister.

Panen kirja mõned omapoolsed uusaastaunistused.

1. Loodan, et poliitikutel leidub julgust avalikult tunnistada, et Ida-Virumaa arengukava ja taasterahastu on vaid languse pidurdamise meetmed, mitte arengukõvera ülespoole suunamise kavad. Viimased nõuavad hoopis teist metoodikat ja teisi ressursse. Eravestluses tunnistasid seda kõik vestluspartnerid. Metoodikat ei hakka siin lahti harutama. 2007. aastal sai sellest palju räägitud, tuleb vaid rooste pealt maha nühkida.

2. Kui see julgus on leitud, siis on vaja millestki alustada. Nüüd, kus maavanemaid enam ei eksisteeri ja regionaalpoliitika elemente hakatakse kiirkorras meelde tuletama alles siis, kui kuskil king väga pigistab, on tööriistakasti jäänud siiski üks võimalus - Ida-Virumaa portfellita minister. Konkreetse tähtajaga ja ülesannetega ning loomulikult koos piisava meeskonnaga. Rõõmustavalt palju vestluspartnereid oli sellega nõus. Olulise märgi jättis maha juba möödunud aasta, sest riigi kohaloleku vajaduse suurendamise vajadusele Ida-Virumaal ei vaielda enam vastu ja astutud on ka esimesed sammud (Järve kool, ees ootab Lüganuse kool).

3. Maavarade ressursitasude oluliselt suurem jätmine Ida-Virumaale. Vana ja halli habemega teema, kuid positiivse märgina julges keskkonnaminister Madis Kallas seda möödunud aastal mitmel korral välja ütelda. See ressurss ei pea jääma mitte niivõrd omavalitsusele, vaid maakondliku arengukava käsutusse ja portfellita ministri hallata.

4. Eesti riik peab lõpuks ometi muutma regionaalsed kolledžid regionaalpoliitiliseks meetmeks, nii nagu näiteks Soome seda edukalt teeb. Tartu ülikooli ja Tallinna tehnikaülikooli ülesandeks ei ole teha regionaalpoliitikat. Riik saab seda neilt aga tellida. Jälle ei ole kohanud kedagi, kes sellele vastu vaidleks. Kuidas tegudeni jõuda? 2007. aastal sai sellest palju räägitud. Nüüd valitseb haudvaikus.

5. Valitsus ja riigikogu peavad mõistma, et Ida-Virumaa eestluse saatus otsustatakse maakonna keskregioonis, mitte Narvas. Kakskümmend aastat tagasi sai Tallinn selle endale selgeks (kummardus Mart Laarile), kuid nüüd on see jälle meelest läinud. On juba peaaegu liiga hilja, kuid siiski veel mitte lootusetu. Kuid see eeldab kiiret ja otsustavat tegutsemist.

Panen siinkohal punkti. Egas liiga palju ei või ka korraga soovida.