/nginx/o/2013/07/04/1873666t1hba2c.jpg)
/nginx/o/2023/02/13/15136578t1h7cd0.jpg)
25 aastat tagasi eksisteeris Eestis pikk strateegiliste ettevõtete nimekiri. Nimekirja koostamist alustas Koonderakonna ja Maarahva Ühenduse ning Reformierakonna valitsus ning selle eesmärk oli teatud ettevõtted erastamisest välistada.
ANVAR SAMOST ⟩ Strateegilised ettevõtted on nüüd päriselt olemas
Nagu arvata võite, sai sellega palju kurvavõitu nalja. Esimese hooga jõudsid nimekirja Tallinna Olümpia Purjespordikeskus ehk TOP, Tallinnfilm, Liviko, Eesti Loto ja Moe Piiritusetehas.
Valitsused võtsid ettevõtteid kord sealt nimekirjast välja ja siis jälle lisasid sinna, olenevalt koalitsioonide muutumisest ja kellegi lobitööst. Loomulikult ei jõudnud TOP või Liviko nimekirja seetõttu, et neil oleks Eesti riigi jaoks mingi eriline strateegiline väärtus olnud. Ettevõtete nõukogud kubisesid poliitikutest, kellest paljudel olid üsna kergesti läbinähtavad huvid. Näiteks Tallinna Sadam ostis kohe kõigile nõukogu liikmetele uhiuued ametiautod, aga see oli veel pigem leebe näide.
Näiteks Eesti Energia peab hoidma pidevalt 1000 megavatti elektritootmise võimsust reservis − see on kallis tegevus, mis äriliselt poleks põhjendatud, aga Eestile julgeolekutagatis.
Praeguseks on mitmed strateegiliste ettevõtete nimekirja kuulunud äriühingud erastatud, teiste seas näiteks Eesti Telekom. Osaliselt erakätesse on jõudnud Tallinna Sadam. Osa kunagi strateegilisteks loetud ettevõtetest on lihtsalt lõpetanud tegevuse. Mitmed on siiani riigi omandis: Eesti Energia, Eesti Raudtee, Eesti Loto.
Kokku on Eesti riik 2023. aasta alguse seisuga ainu- või enamusomanik 28 äriühingus. Seda on paljude riikidega võrreldes vähe, aga endiselt kuulub riigile ettevõtteid, mille oleks juba ammu võinud erastada. Eesti Loto on üks eredamaid näiteid, kuid küsitav on ka Levira ja Nordica riigi valduses hoidmine.
Kui nende ettevõtete loetelu rahandusministeeriumi koduleheküljel vaadata, siis ministeerium on selgelt eristanud kahte tüüpi riigi äriühingud: esimesed, kus riigiomandi eesmärk on avaliku huvi teostamine, ja teised, kus eesmärk on tulu teenimine. Seega võib öelda, et riigile kuuluvate strateegiliste ettevõtete nimekiri on endiselt olemas, kuid nüüd on sinna arvatud firmad enamasti ka päriselt mingis olulises avalikus rollis.
Mõni ettevõte on lisaks saanud otsese poliitilise suunise avalikes huvides tegutsemiseks. Näiteks Eesti Energia peab hoidma pidevalt 1000 megavatti elektritootmise võimsust reservis − see on kallis tegevus, mis äriliselt poleks põhjendatud, aga Eestile julgeolekutagatis.
Õnneks on ka 2017. aastast alates korda saanud riigi äriühingute nõukogude koostamine. Teatavasti tegutsevad riigi ettevõtted eraõiguslikena, äriseadustiku alusel, mitte nagu 1990. aastatel, kus eraldi eksisteeris riigiettevõtte (RE) vorm.
Iga riigi äriühingu omaniku ehk aktsionäride üldkoosoleku rolli täidab minister, reeglina lähtuvalt valdkonnast. Näiteks Eesti Energia aktsionäride üldkoosolek on rahandusminister. Aktsionäride üldkoosolek annab nõukogule ja selle palgatud juhatusele omaniku ootuse, täpselt nagu eraettevõttes. Erinevus seisneb selles, et riigil võib olla omanikuna ka muid ootusi kui aktsionäride vara väärtuse kasvatamine ja tulu teenimine.
Tuleme strateegiliste ettevõtete nimekirja juurde tagasi. 1997. aastal lisas riigikogu sinna ka RE Eesti Lennujaamad. Praeguseks on sellest saanud AS Tallinna Lennujaam. Igati strateegilise rolliga äriühing, millele viitab ka sellele vastavalt sõnastatud omaniku ootus.
Tallinna Lennujaama omaniku ootus on kahele leheküljele mahtuv dokument. See ütleb, et tegemist on valdavalt avalike eesmärkidega äriühinguga, ning loetleb nendena turuosaliste juurdepääsu õhutranspordi toimimiseks vajalikule lennujaama taristule, Tallinna lennujaama, Kärdla lennujaama, Kuressaare lennujaama, Tartu lennujaama, Pärnu lennujaama, Kihnu lennuvälja ja Ruhnu lennuvälja ohutu käitamise ning Tallinna lennujaam kaudu ettevõtluse ja turismi arengu ning konkurentsivõime kasvule suunatud heade rahvusvaheliste ühenduste tagamise.
Ilmselt on praegu tegemist olukorraga, kus omaniku ootuse täitmisest on hulga lennuliinide sulgemiseni viinud hinnatõusu tõttu kõrvale kaldutud. Järjekindel ja läbipaistvalt defineeritud huvidega omanik, kes Eesti inimeste nimel tegutsev riik ju on, peaks sellele aktsionäride üldkoosoleku ja nõukogu tasemel tähelepanu juhtima, mitte aitama juhatusel ebaõnnestumist vaiba alla pühkida. Erinevalt 1990. aastatest on selleks kõik eeldused olemas.