HELJO PIKHOF ⟩ Nutitelefonide kasutamiseks koolides on vaja mõistlikke reegleid

Heljo Pikhof, riigikogu kultuurikomisjoni esimees, SDE Foto: Riigikogu

Nutiseadmed ja tehisintellekt ning kõik sellega seonduv on tulnud, et jääda. Tõenäosus, et noor põlvkond kasvab nutivabalt üles, on sama suur, kui et Kungla rahvas napsab Donald Trumpi eest Panama kanali endale.

Teisalt ei saa kuidagi silmi kinni panna tõsiasja ees, et nutitelefonis ja sotsiaalmeedia ekraanide ees veedetud ülearusel ajal on negatiivne mõju lapse või noore õpitulemustele, une kvaliteedile, liikumisaktiivsusele, nägemisele ja käitumisele. Lapsed on haavatavamad kui suured, sest nende aju kontrollmehhanismid pole veel välja kujunenud. Mõned uurijad on nutiseadmeid võrrelnud lausa uue narkootikumiga.

Ajal, kui näiteks Rootsis ja Hollandis on nutiseadmete kasutamine koolides riiklikult reguleeritud ning Soomes ja Lätis on asjakohased seaduseelnõud ettevalmistamisel, käib meil alles arglik arutelu selle üle, kas riik peaks siin üldse midagi tegema. Või siis püütakse koera saba jupphaaval raiuda. EKRE pakkus näiteks riigikogus Varro Vooglaiu isikus välja eelnõu, mis piirab sisu, mida noor inimene tohib sotsiaalmeedias näha.

Selleks, et nutipiirangud teeniksid püha eesmärki − toetaksid laste õppeedukust, arengut ja heaolu −, peavad nad olema sobivad ja mõõdukad.

Keskerakond jälle tahtis kohustada valitsust viima läbi noorte sotsiaalmeedia kasutamise mõjuanalüüsi. Ometi on neid uuringuid nii meil kui mujal tehtud küll ja veel. Rikkad lääneriigid on loonud eraldi uurimiskeskusi, mis keskenduvad koolide digiregulatsioonile, laste digiõiguste edendamisele ning nutimaailma võimaluste ja ohtude uurimisele. Eestis on sotsiaalmeedia kasutamise mõjusid käsitlenud näiteks 2023. aasta Eesti inimarengu aruanne. 2024. aastast on olemas OECD raport, mis rõhutab, et nutiseadmete liigne kasutamine mõjutab noore keskendumisvõimet, õpitulemusi, füüsilist ja vaimset tervist.

Raportid raportiteks, palja silmagagi on näha, kuidas üksjagu teismelisi kulgeb linnapildis kookus kaelaga, pilk telefonis. Üha kasvava hulga teadusuuringute tõsiduse võtab kokku UNESCO mullune üleskutse loobuda üle maailma koolides isiklike nutiseadmete kasutamisest.

Tõsi, meie koolid saavad ka praegu oma kodukorraga kehtestada nutiseadmete kasutamise reeglid. Pilt on kirev ja täit ülevaadet olukorrast pole. On koole, kus isiklikud nutividinad on kenasti kontrolli all, näiteks paneb õpilane päeva alguses telefoni magnetiga suletavasse taskukotti ja saab selle välja võtta alles koolipäeva lõpus. On koole, kus reeglid on küll must valgel kirjas, kuid tegelikkuses ei toimi. Kes jaksakski iga õpilast kontrollida või tahaks noore inimese või ka ta vanematega vägikaigast vedada.

Usun, et enamikus koolides ei tohi õpilane tunni ajal telefoni näppida. Kella helisedes sööstab ta seda agaramalt oma nutisõbra kallale, nii et väikesest puhkepausist enne järgmist tundi ega silmast silmast suhtlemisest, mida arengupsühholoogid peavad äärmiselt oluliseks, ei saa juttugi olla. Ja üksjagu on neid lapsi, keda rohke sotsiaalmeedia kasutus paneb end üksikuna tundma ning pigem õnnetuks teeb.

Omaette sissevaadet nõuab koolikiusamise uudne ja äärmiselt kahetsusväärne vorm, kus kaaslast või ka õpetajat pildistatakse või filmitakse selleks, et teda alandada. Teinekord jälle on aine õppimiseks vaja nutitelefon abiks võtta, milleks annab loa õpetaja. Kõik need ja paljud muudki nähtused on meie koolides olemas. Seetõttu on igati mõistetav lastevanemate ja haridusekspertide sügisene pöördumine riigijuhtide poole palvega, et riik töötaks järgmiseks õppeaastaks välja nutiseadmete kasutamise üldisemad reeglid, mida iga kool saaks siis oma äranägemise järgi rakendada. See annaks kindlasti tuge neile koolidele, kes on "nutisõjas" käed jõuetult alla lasknud.

Tuletan meelde Tallinna ülikooli professori Kristjan Pordi mõttekäiku, et keelamise ja mustvalge lähenemisega head tulemust ei saa. Nutiseadmete kasutamise reguleerimist on ühtaegu vaja nii koolikeskkonnas kui koolivälises eluolus. Kui laps oma nutiannust tundides või vahetundides kätte ei saa, siis võib ta selle tasa teha unetundide arvelt.

Selleks, et nutipiirangud teeniksid püha eesmärki − toetaksid laste õppeedukust, arengut ja heaolu −, peavad nad olema sobivad ja mõõdukad. Ja kindlasti ei saa kogu koormat veeretada kooli õlule. Selge roll on siin vanematel ja kodul, kust noor inimene võtab kaasa väärtushinnangud ja tihti ka käitumismustri. Lapsed õpivad eeskuju najal. Kolmeaastasele ei tohiks suruda tahvelarvutit sülle, et ta vagusi püsiks, ega mühatada omaenese ekraani tagant lapsele: ära sega, mul on tegemist. Ja kas nutitelefon on ikka parim kink lasteaialapsele?

Tegelikult ongi lapsed ja noored nn nutiläbirääkimiste jõuõlaks. Õiguskantsler Ülle Madise on rõhutanud, et tänapäeval on nutiseadmed laste elu ja identiteedi oluline osa ning reeglite väljatöötamisel ei saa lähtuda ainult varasemate põlvkondade kogemustest ja teadmistest. Et noored ei tunneks end tõrjutuna, tuleb piirangute otstarve neile selgeks rääkida. Mõtestatud reeglitest on ka palju kergem kinni pidada kui käskudest ja keeldudest.