ANVAR SAMOST ⟩ Kas me ostame elektrit või meretuuleparki?

Ajakirjanik Anvar Samost. Foto: Eero Vabamägi / Scanpix

Kõige olulisem teadmine elektrist, millele rajada kõik sellekohased poliitikad, on iseenesest väga lihtne. Ilma elektrita ei ole tänapäevase ühiskonna ülalpidamine ja säilimine võimalik.

Isegi mõned tunnid laialdasemat elektrikatkestust, näiteks ühe keskmise Eesti linna piires, on suur kriis. Pimedal ajal ja siseruumides pole valgust, kõik seda nõudvad tegevused on häiritud. Kesksed teenused, nagu veevarustus ja side, katkevad kohe või peagi. Ilma sularahata maksta ei saa ja sularaha ei saa automaatidest kätte. Sõidukite kütust ei saa tanklate mahutitest kätte. Pikema kui ööpäevase katkestuse korral tekib raskusi tervishoiu ja pääste korraldamisel, samuti avaliku korra tagamisel. Sealt edasi on sisuliselt ainus valik sõjaseisukord.

See on viimastel aastatel kõigile tuttavaks saanud mõiste "varustuskindlus" üks pool.

Teine pool, millest vähem juttu, on elektri hind. Kui elekter on pikemat aega tarbijatele koormavalt kallis või selle hind väga volatiilne, siis väheneb selle tarbimine ning paljud tänapäeva ühiskonna hüved muutuvad kättesaadavaks vähemal määral ja vähematele inimestele. Kannatab majanduse areng, kasvavad sotsiaalsed pinged ja suureneb poliitiline ebastabiilsus.

Kolme valitsuserakonna juhi energiamajanduse arendamise kokkulepe on vastuolus nii turuloogika kui Eesti pikaajaliste huvidega.

Elektrienergia universaalsus ja asendamatu roll iga inimese igapäevas tähendavad omakorda, et selle tootmine piisavas mahus on väga kapitalimahukas ning kapitali investeerimise valikud pikaajalised, demokraatliku ja vaba ühiskonna valimis- ja muid tsükleid mitu korda ületava mõõtmega.

Tavaliselt rajavad ühiskonnad elektritootmisvõimsusi ja elektrivõrke aastakümneteks. Tihti on loomuliku monopoli rollis ühe riigi või turu lõikes lisaks võrkudele ka tootjad. Kapitalil on alati hind ja loodusseadused ei lase elektrit lihtsalt lattu toota või pikkade vahemaade taha transportida.

Ideaalis peaks turumajandus koostoimes õigusriigi ja ühest valimistsüklist kaugemale vaatavate poliitikutega hoidma energiamajanduse arengut vastavuses tarbijate huvidega ning tehnoloogilisi uuendusi arvestavana. Tegelikkuses juhtub tihti vastupidi ja vead lukustuvad paika samuti aastakümneteks.

Eestis näeme me praegu ühel ajal nii seda, kuidas üle kümne aasta otsustamatust koos populaarsest ideoloogiast tingitud lühinägelike piirangutega on meie elektri väga kalliks teinud, kui ka seda, et halva õnne korral võime kohe uued pikaajalise mõjuga vead peale teha.

Kolme valitsuserakonna juhi energiamajanduse arendamise kokkulepe on vastuolus nii turuloogika kui Eesti pikaajaliste huvidega.

Kõige mõistatuslikum on kokkuleppes soov iga hinna eest (õigemini küll mitte iga hinna eest, vaid 2,6 miljardi euro suuruse toetuse eest) osta suures koguses, kaks teravatt-tundi aastas, elektrit meretuuleparkidest. Elekter on tarbija jaoks ikka elekter, sõltumata sellest, kuidas see on toodetud. Poliitiliselt võib kehtestada piirangu tootmistehnoloogia keskkonnamõjule, aga mitte kuidagi pole põhjendatud soov maksta kõigi tarbijate kulul eraldi toetust just meretuulest saadud elektrile.

Küsimusi tekitab selline valik peamiselt otsustajate motiivide puhul.

Kuidas saab olla nii, et 2024. aasta kevadest on ministrite tasandil toimunud arutelude tulemusel muutunud nii majanduskeskkond kui alusprognoosid oodatava elektritarbimise mahu ja oodatava hinna ning toetatava tootmismahu kohta, kuid summaarne toetuse ulatus püsib ikka 2,6 miljardit? Vähesed arvutused, mida valitsus korduvate päringute peale on avaldanud, näivad tagurpidi konstrueerituna, selleks, et sama 2,6 miljardi euro suuruse toetussumma juurde tagasi jõuda.

Sama hull on, et valitsus ei arvesta pikaajaliste valikute õigustuseks esitatavates elektri hinna prognoosides kuludega, mis tulenevad eelisarendatavate mittejuhitavate tootmisvõimsuste kompenseerimiseks vajalike juhitavate võimsuste kaasamise või rajamise möödapääsmatust vajadusest. Lisaks on pildist väljas energiapoliitiliste valikute julgeolekuaspekt, Eesti võimekus katta igal hetkel iseseisvalt oma tiputarbimine.

Otsused peaksid sündima lihtsalt, kui tõesti hoida silme ees siht kindlast ja kättesaadavast elektrist. Praegu näeme vassimist ja varjamist.