/nginx/o/2025/02/19/16666905t1h2cd3.jpg)
Küllap mäletavad paljud meist kolme aasta tagust Eesti Vabariigi sünnipäeva, mille varahommikul langesid esimesed pommid ja raketid Ukraina linnadele ja asulatele. See oli šokk, mis loomulikult rikkus pidutuju, ja kuigi alanud sõda oli meist justkui kaugel, puudutas see peagi ka meid otseselt sõjapõgenike vastuvõtu, abi kogumise, energiakriisi, maksutõusude jms kaudu.
Tänavu tähistame juba kolmandat korda Eesti Vabariigi aastapäeval ühtlasi ka kurba sõja alguse tähtpäeva. Vahepeal oleme rääkinud sõjaväsimusest ning harjumisest selle sõjaga.
Ent ometi peame tõdema, et ühiskond on kõik need kolm aastat olnud ärevil. Kindlasti on olnud selle aja jooksul ka häid uudiseid, kuid needki ähmastuvad julma sõja taustal, sest ka Eesti riik koos oma naabritega tunneb end 21. sajandi Euroopas ohustatuna.
Nüüd, kui USAs on uus president asunud harrastama igapäevast maailma üllatamist aina pöörasemate avaldustega, on ärevust kindlasti juurde tekkinud, sest me ei tea, kas kindlast liitlasest on saamas keegi, kellele enam senisel määral loota ei saa, ja sageli jääb arusaamatuks ka paljude Euroopa riigijuhtide arusaam toimuvast.
Seega pole ka kolm aastat pärast sõja algust, Eesti Vabariigi 107. sünnipäeval maas küsimus, kas Eesti iseseisvus on ikka piisavalt kaitstud. Rahustuseks võiks siiski kuulata neid asjatundjaid, kes meenutavad, et oleme maailma võimsaima sõjalise alliansi liige ja kuigi mõned neist arvavad, et NATO on määratud mahakandmisele, otseseid signaale selle kohta ju pole. Eesti liitlased on jätkuvalt rivis ning ka meie riik ise teeb pingutusi oma kaitsevõime tõstmiseks.
Selge on, et Venemaa vahetu naabrina ei saa Eesti vähemalt lähiajal kunagi oma julgeoleku puhul valvsust kaotada, kuid me ei peaks ennast juhtima ka olukorda, kus me päevast päeva vaid selle ühe teemaga tegeleme. See oleks teine äärmus, mis ei jätaks ju ruumi kõigele sellele, miks me oma riiki hindame ja armastame.
:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)