Euroopal on aeg teha uuenevas maailmas oma järeldused

EERIK-NIILES KROSS, riigikogu liige (Reformierakond) Foto: Taavi Sepp/Postimees/Scanpix Baltics

25. veebruaril 1994. aastal pidas Lennart Meri oma kuulsa kõne Hamburgis, kus ta ütles nii: "Lääne ja eeskätt Saksa poliitika seisab saatuslikul teelahkmel, kas lepitakse idas jõudu koguva suurriikliku imperialismiga, kas finantseeritakse seda, kas lõigatakse mõnda aega koguni kasu. See, austatud kuulajad, oleks poliitika, mis ei küüni isikliku supitaldriku servast kaugemale. Või jätkub meil tahet toetada demokraatia, vabaduse, vastutuse ja rahu väärtusi."

Meri nägi seda vastutuse, rahu ja vabaduse väärtuste ruumina Narvast läbi Ukraina Aadria mereni. Ja ta ütles selle lõigu lõpetuseks nii: "Kui aga Kesk-Euroopa riikide vöönd, ka Eesti, jääb kaitsetuna Moskva impeeriumimeelsete tahtmiste meelevalda, kasvab hind selle poliitika eest nii meeletuks, et Euroopast ei oleks enam selle maksjat."

Muide, neid sõnu kuulates jalutas sealt Hamburgi rae saalist välja üks halvas ülikonnas pisike mees, lüües ukse pauguga kinni. See oli Peterburi linnavalitsuse välissuhete osakonna juhataja Vladimir Putin.

Täna me võime küsida, kiites Lennarti tarkust muidugi, aga mis see meid aitab. Kas me oleme selle koha peal, kus hind on läinud nii meeletuks, et Euroopa tõepoolest ei jaksa maksta, või on küsimus ikkagi selles, et Euroopa endiselt ei taha maksta?

Nii et mõneti on Lennart Meri 1994. aasta ennustus kahekordselt, kolmekordselt täitunud. Eesti ja paljud meiesugused riigid on 27 aastat proovinud ehitada seda turvatsooni Narvast läbi Ukraina Aadria mereni. Ja vana lääs on liiga kaua teeselnud, et Venemaa liigub õigusriigi ja demokraatia poole, lihtsalt teatavate anomaaliatega.

Me oleme ajalooliselt unikaalses positsioonis kaasa mõjutamas kogu uue maailmakorra nägu.

See teesklus muidugi lõppes 2022. aasta veebruaris. Aga tuleb ikka jälle tunnistada, et kui lääne reaktsioon Venemaa agressioonile Ukraina vastu on olnud ja oli retoorikas õige, siis reaalsetes tegudes ei ole suudetud tegutseda piisava kiiruse, piisava jõulisuse, piisava selgusega. Relvaabi ei ole antud piisavalt, oma kaitsetööstust ei ole piisavalt käima saadud. Ja nii üks kui teine kord on üks või teine Euroopa riik sisepoliitilistel põhjustel Euroopa ühtsust lõhkunud.

Kui 1994. aastal Eesti alles pürgis Euroopasse, oli ta väga optimistlik, vaatamata sellele, et meil olid sees Vene väed ja maailm ei arvanud ilmtingimata, et Eesti säilib.

Meie tahtsime NATOsse ja Euroopa Liitu. Täna maailm pigem arvab, et Eesti säilib, me oleme NATOs ja Euroopa Liidus. Aga meil on sisemiselt hakanud tekkima kõhklusi, kas me ikka säilime. Meie ülesanne on kindlasti säilitada seesama optimism, mis 1994. aastal meil nii enesestmõistetavalt oli.

Välisminister rääkis, et me oleme tagasi kolmekümnendais aastais. Ajalugu ei paku kunagi kordusetendusi, ta pakub kordusmustreid. Ja kui mustreid vaadata, siis võimalik, et me oleme tagasi hoopis 19. sajandis ja võib-olla isegi 17. sajandis. Paljud Trumpi meeskonna liikmed on rääkinud sellest, kuidas nende ideaalperiood oli Vestfaali rahu periood. Võib-olla me võiksime lausa sinna vaadata.

Suur küsimus Eestile täna ning ka Euroopale ja kogu maailmale. Loomulikult on elevant toas, millest täna on väga vähe räägitud: kuhu läheb ja mida tahab USA. Ja see on ka küsimus Putinile ja Xile. Tundub, et president Trump ja tema meeskond on valinud välispoliitikas mitte vana maailmakorra kokkuõmblemise suuna, vaid vastupidi: Trumpi Ameerika on otsustanud viia lõpule selle, mida Putin ja Xi on alustanud selle teise maailmasõja järgse maailmakorra lammutamisel, aga uue loomise mitte Putini, mitte Xi, vaid USA ja lääne näo järgi.

See on muidugi tugitoolidiplomaatidele hirmus olukord ja hirmus ohtlikuna tunduv aeg, aga igas kriisis tuleb näha ka võimalusi ja positiivset. Sõja võidab see, kes jääb rahulikuks. Ma arvan, et Eesti on kõigele vaatamata selleks uueks volatiilseks ajaks hästi valmis.

Me oleme ajalooliselt unikaalses positsioonis kaasa mõjutamas kogu uue maailmakorra nägu. USA kehtestab oma huve läänemaailmas. Kõigepealt teeb ta seda harjumatul ja kohati hirmutaval moel, aga seda ei ole mingit mõtet karta või sellepärast verest välja minna. Euroopal on unikaalne võimalus selles volatiilsuses sõnastada ja kehtestada oma huvi. Ja Eesti saab seda täiesti ajaloolisel moel kaassõnastada.

Üks väike näide olukorrast. USA külmutas äsja kogu oma globaalse abi programmide eelarve. See on kolmandik maailma abirahast, see käis USAIDi kaudu. Kuulsin üht sõpra kurtmas, et Vaba Euroopa raadio pannakse kinni. See ongi Trumpi sõnum Euroopale: miks peaksid Ameerika Ühendriigid maksma kinni Vaba Euroopa raadio, mis edendab Euroopa huve, Euroopa väärtusruumi, seisab Euroopa eest?

Euroopal on aeg selle üle mõelda ja järeldused teha. Ja ma usun, et selles uues maailmas, mis loodetavasti jälle saab tuginema vabadusele, vastutusele ja rahu väärtustele, mängib Eesti senisest märksa kaalukamat rolli.

Eerik-Niiles Krossi sõnavõtt 11. veebruaril riigikogus toimunud Eesti välispoliitika arutelul.