Meri nägi seda vastutuse, rahu ja vabaduse väärtuste ruumina Narvast läbi Ukraina Aadria mereni. Ja ta ütles selle lõigu lõpetuseks nii: "Kui aga Kesk-Euroopa riikide vöönd, ka Eesti, jääb kaitsetuna Moskva impeeriumimeelsete tahtmiste meelevalda, kasvab hind selle poliitika eest nii meeletuks, et Euroopast ei oleks enam selle maksjat."
Muide, neid sõnu kuulates jalutas sealt Hamburgi rae saalist välja üks halvas ülikonnas pisike mees, lüües ukse pauguga kinni. See oli Peterburi linnavalitsuse välissuhete osakonna juhataja Vladimir Putin.
Täna me võime küsida, kiites Lennarti tarkust muidugi, aga mis see meid aitab. Kas me oleme selle koha peal, kus hind on läinud nii meeletuks, et Euroopa tõepoolest ei jaksa maksta, või on küsimus ikkagi selles, et Euroopa endiselt ei taha maksta?
Nii et mõneti on Lennart Meri 1994. aasta ennustus kahekordselt, kolmekordselt täitunud. Eesti ja paljud meiesugused riigid on 27 aastat proovinud ehitada seda turvatsooni Narvast läbi Ukraina Aadria mereni. Ja vana lääs on liiga kaua teeselnud, et Venemaa liigub õigusriigi ja demokraatia poole, lihtsalt teatavate anomaaliatega.
Me oleme ajalooliselt unikaalses positsioonis kaasa mõjutamas kogu uue maailmakorra nägu.
See teesklus muidugi lõppes 2022. aasta veebruaris. Aga tuleb ikka jälle tunnistada, et kui lääne reaktsioon Venemaa agressioonile Ukraina vastu on olnud ja oli retoorikas õige, siis reaalsetes tegudes ei ole suudetud tegutseda piisava kiiruse, piisava jõulisuse, piisava selgusega. Relvaabi ei ole antud piisavalt, oma kaitsetööstust ei ole piisavalt käima saadud. Ja nii üks kui teine kord on üks või teine Euroopa riik sisepoliitilistel põhjustel Euroopa ühtsust lõhkunud.