NIKOLAI PAVLENKO ⟩ Kuvaldaga probleemi ei lahenda

Literaat ja tõlkija Nikolai Pavlenko, Foto: Peeter Lilleväli / Põhjarannik

Ma ei saanud ajalehes Põhjarannik 15. veebruaril ilmunud artiklit "Võrdõigusvolinik nägi Kohtla-Järve linna töökuulutuses eestlaste diskrimineerimist" tähelepanuta jätta mitmel, sealhulgas puhtisiklikel põhjustel.

Kohtla-Järve linnavalitsuse vastus ja toimetuse mõistlik reageering sellele pakuvad küll mõningast leevendust. Kuid peab siiski nentima, et kahjuks on selles tõstatatud probleem üldiselt muret tekitavas tendentsis kõigest üks juhtum paljudest. Toon mõned näited.

Ühes Lõuna-Eesti ajalehes köitis mu tähelepanu kummastav pealkiri "Patriootlik vanaproua: viskan venekeelseks muutunud telefoni vette või löön kuvaldaga puruks".

Nupukest lugedes selgus, et põhjus oli puhttehniline (telefon muutus pärast laadimist äkki venekeelseks) ja see tehniline probleem sai ka kiiresti lahendatud, kuid selle inimlik osa… Nii et kuvaldaga telefoni tagumine (muide, sõna "kuvalda" on vene päritolu!) ongi siis patriotism või?

Olgu, oletame, et vanaproua, kes tänapäeva tehnikat eriti ei tunne, ütleski seda vaid ägedushoos. Aga see ajakirjanik, kes selle loo sellisel kujul pealkirjastas?

Või võtame näiteks riigikogu liikme, kes oma Facebooki lehel kommenteeris uudist selle kohta, et McDonald´si kiirtoidurestoranid loobusid oma veebilehtedel tellimuste venekeelsest menüüst: "Braavo, McDonald´s! Vene keel on vaenlase keel!" Samas ei kutsu aga näiteks keegi üles saksa keelt ära keelama, kuigi selles keeles rääkis Hitler? Siinkohal oleks kohane meenutada tarka ütlemist: "Kellegi või millegi vihkamine on enamasti sama tobe, kui ise mürki sisse võtta ja siis oodata, et sulle halba teinud isik selle kätte ära sureks."

Esimese Eesti Vabariigi ajal oli tiheda venekeelse elanikkonnaga asustatud piirkondades lubatud asju ajada ka nende emakeeles. Ja see oli igati pragmaatiline lähenemine, kuna vajaliku info mittejõudmine elanikkonna olulise osani võib viia kõigile tõsiste tagajärgedeni.

Meil aga... Justkui kokkuhoiu ettekäändel loobuti ühes vallas venekeelse teabe jagamisest. Ja seda piirkonnas, kus venelased on elanud juba sadu aastaid! Aga selline aastane "kokkuhoid" on võrreldav vallavanema kuupalgaga!

Igati õigustatult räägitakse eesti keele kui elukohariigi keele õppimise vajadusest − see on märk selle riigi austamisest ja nii teed sa oma elu ka tunduvalt lihtsamaks. Kuid seejuures unustatakse sageli, et keeleoskus pole teps mitte alati sama, mis võime oma mõtteid väljendada.

Tõeliselt hästi suudab õpetada vaid andekas õpetaja. Aga kui palju me saame tuua näiteid ühe või teise õpetaja tulemuslikkuse kohta, st teame, kui paljud tema õpilased on saanud Eesti Vabariigi kodakondsuse, asunud õppima eestikeelses õppeasutuses, omandanud teatava keeletaseme jne? Andmed selle kohta, kui paljud õpilased on kursuse läbinud, ei anna tegelikust olukorrast paraku kuigi õiget pilti.

Õigupoolest pole kolmkümmend aastat süsteemset riiklikku lähenemist eesti keele õpetamisele ju olnudki. Kuid nüüd tahame järsku püüda kaotatud aega ühe aastaga tasa teha?

Integratsiooni aluseks on teatavasti dialoog ehk soov rääkida inimestega neile arusaadavas keeles.

Keeleõppe tähtsusest rääkides on oluline meeles pidada ka seda, et keel on üks lõimumise protsessi peamistest vahenditest. Ja eriti aktuaalne oleks just Ida-Virumaad silmas pidades meenutada Fred Jüssi sõnu: "Ei ole vist oluline, kus keegi ilmavalgust näeb. Hoopis tähtsam on see, kus ta inimeseks saab ja et seal ka vaikus kõneleks tema emakeelt."

Aga integratsiooni aluseks on teatavasti dialoog ehk soov rääkida inimestega neile arusaadavas keeles. Ja selleks pole ju vaja kuvalda järele haarata.