MARJA-LIISA VEISER ⟩ Eesti peab vabanema ebarealistliku rohepoliitika pantvangist

Marja-Liisa Veiser, Isamaa Foto: Erakogu

Reformierakonna juhitud valitsus on ellu viimas äärmuslikult rohelist energiapoliitikat, mis seab ohtu Eesti energiajulgeoleku, varustuskindluse ning pärsib majanduskasvu kõrgete elektrihindade kaudu, mis paneb tarbijad tuuleparkide investeeringuid kinni makstes pikaajalisse finantskohustuste lõksu.

Peaminister Kristen Michal püüab seda kõike maskeerida suurejooneliste lubadustega, justkui muutuks roheline elekter tulevikus odavaks. Paraku on need väited veelgi eksitavamad kui Kaja Kallase valimiseelne lubadus, et makse ei tõsteta.

Kliimaministeeriumi koostatud energiamajanduse arengukava projekt seab eesmärgiks toota aastaks 2030 kogu elektrienergia taastuvatest allikatest. Sellist eesmärki püstitades annab aga kliimaministeerium etteruttavalt katteta lubadusi odava tulevikuhinna kohta, mis ei arvesta muid taristule kuluvaid lisakulusid, mille maksab kinni ei keegi muu kui tavatarbija.

Eesti valitsus ei tohi lasta end kaasa tõmmata Euroopa Liidu üliambitsioonikatesse kliimapoliitika eksperimentidesse, vaid peab seadma prioriteediks energiajulgeoleku ja mõistliku hinna.

Kuigi taastuvenergia arendamine on oluline pikaajalise kestlikkuse seisukohalt, ei saa Eestis kindlasti olema nii palju tuult ja päikest, et kogu Eesti elektrivajadust igapäevaselt rahuldada. Roheenergia arendamine, eriti meretuuleparkide rajamine, ei tohiks toimuda Eesti majanduse konkurentsivõime, varustuskindluse ning tavatarbija arvelt. Eksperdid on juba varem hoiatanud, et selline radikaalne energiapoliitika viib ja on juba viinud meid elektrihindade tõusule ning on seadmas ohtu energiavarustuse stabiilsuse.

Tuuleenergia võib esmapilgul tunduda lõputult rohelise ja keskkonnasõbralikuna, kuid iga tuuliku tootmine, paigaldamine ja hooldamine jätab märkimisväärse keskkonnajälje. Peale selle nõuab tuuleparkide rajamine uusi elektriliine, mille ehitus on eriti meretuuleparkide puhul äärmiselt kulukas. Samuti mõjutavad nii tuulikud kui ka uued elektriliinid otseselt paljude inimeste elukeskkonda ja igapäevast elutegevust.

Eesti energiapoliitika neli põhisoovitust

• Eesti peab olema suuteline tootma elektrienergiat vastavalt tarbimisvajadusele energiajulgeoleku igal ajahetkel, sealhulgas tagama piisavad juhitavad tootmisvõimsused.
• Tuuleenergia arendamine mõistlikus mahus on vajalik, kuid see peab toimima ärilise ettevõtmisena ja maksumaksja toetusteta.
• Tarbijatele, ettevõtjatele ja investoritele tuleb tagada selgus energiapoliitilise tuleviku osas, et vähendada ebakindlust ja soodustada investeeringuid.
• Energiahind peab olema konkurentsivõimeline, et Eesti majandus suudaks edukalt võistelda lähi- ja globaalsetel turgudel.

Selle asemel et arutleda tuuleparkide majandusliku ja keskkonnalise tasuvuse üle, on Reformierakonna üks juhtivaid ideolooge, rahandusminister Jürgen Ligi tembeldanud tuuleparkide kriitikud Kremli käsilasteks. Reformierakonna juhitud valitsus kavandab meretuuleparkidele tohutuid riiklikke toetusi − ca 2,6 miljardi euro ulatuses −, mis tulevad otse maksumaksjate taskust. Samas varjatakse neid arvutusi, millel see toetussumma põhineb.

Eesti vanasõna ütleb, et kits ei sobi kärneriks. Rahandusministrina peaks Jürgen Ligi seisma riigi finantsilise jätkusuutlikkuse eest, kuid käitub hoopis lojaalse parteisõdurina, kiites heaks maksumaksjate võlaorjastamise tuuleenergia toetuste kaudu.

Praegune valitsus peab loobuma oma senistest ebarealistlikest energiapoliitika eesmärkidest ning asetama keskmesse varustuskindluse ja konkurentsivõimelise hinna. Peale selle on äärmiselt oluline, et riik looks ülevaate nii planeeritavatest tootmisvõimsustest, võrguinvesteeringutest kui ka tarbimismahtudest, tuginedes seejuures ekspertide hinnangutele, mitte ideoloogilistele eesmärkidele.

Samuti peab Eesti valitsus seisma selle eest, et energiatarbijatele ei kehtestataks lisakohustusi ja -tasusid, mis võivad tõsta elektrihinda ning halvendada ettevõtluskeskkonda. Eriti oluline on tagada põlevkivienergia tootmisvõimekuse säilimine ja algatada Euroopa Liidu tasemel läbirääkimised emissioonikaubanduse (ETS) muutmiseks selliselt, et ka põlevkivist oleks võimalik konkurentsivõimelise hinnaga elektrienergiat toota.

Samal ajal kui Euroopa Liit ja Eesti on seadnud endale kättesaamatuid kliimaeesmärke, on USA president Donald Trump võtnud hoopis vastupidise suuna, toetades fossiilkütustel põhinevaid energiaallikaid ning täiendavate söe- ja gaasijaamade rajamist. Selle tulemusel on energiakulud USA ettevõtetele madalamad, mis suurendab nende konkurentsivõimet globaalsetel turgudel.

Euroopa ettevõtted on samal ajal jäetud rohepoliitika pantvangi, mis on tõstnud energiahinnad kõrgele ja pannud tootjad raskesse olukorda. Emissioonikaubanduse mehhanismid ja suured investeeringud taastuvenergiasse võivad küll aidata näiliselt kaasa keskkonnasäästlikkusele, kuid samas vähendavad need Euroopa ettevõtete võimet konkureerida USA, Hiina ja Aasia tööstustega.

Juba praegu on energiahinnad USAs, Hiinas ja Aasias märgatavalt madalamad kui Euroopas, mis annab neile majandusliku ja tehnoloogilise konkurentsieelise. Kui Euroopa ei suuda oma energiapoliitikat radikaalselt muuta, on paljud ettevõtted sunnitud tootmise sulgema või kolima väljapoole Euroopat, et ellu jääda. See omakorda tähendab ka vähem töökohti ning Euroopa Liidu majanduslikku nõrgenemist, mille tagajärjel jääb Euroopa Liit majanduslikus ja tehnoloogilises arengus oma globaalsetele konkurentidele järjest enam alla.

Seetõttu on oluline, et Eesti valitsus ei laseks end kaasa tõmmata Euroopa Liidu üliambitsioonikatesse kliimapoliitika eksperimentidesse, vaid seaks prioriteediks energiajulgeoleku ja mõistliku hinna. Energiamajanduse arengukava tuleb ümber hinnata, et tagada Eesti majanduse ja tarbijate huvide kaitse ning vähendada konkurentsimoonutusi rahvusvahelisel tasandil.

Põlevkivi on Eesti rahvuslik rikkus ning Eesti vajab põlevkivienergiat veel mitmel järgneval aastakümnel.