Kevad paljastab Jõhvi heaolu "sümbolid"

Mait Sepp, geograaf Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Oletame, et järsku juhtuks midagi eriskummalist ja Jõhvi jääks näiteks meetritepaksuse tuhakihi alla. Nagu Pompei või midagi. Ja siis, tuhat aastat hiljem, kui inimkonnal on vaid ähmased teadmised meie päevist, tuleb üks arheoloogide grupp ja hakkab siin väljakaevamisi tegema. Huvitav, mis mulje neile meist jääks?

Selline küsimus tuleb mulle tavaliselt pähe talvise sula ajal, pärast jalutuskäiku mööda kodulinna tänavaid. Sest sula ju ongi nagu arheoloogiline väljakaevamine. Või õigemini väljakaevumine. Lume seest ilmub välja kõik see, mida me vaid mõne kuu või nädalaga oleme maha pillanud või puistanud. Lõppenud talv õnnistas meid kohe mitme suure sulaga.

No mis sealt siis välja tuleb? Need, kes vähegi on arheoloogia vastu huvi tundnud, teavad, et ega meie esivanemad vanasti muud teinudki, kui külvasid kõikjale nööpe ja münte. Ikka selleks, et ajaloolastel oleks hiljem lihtsam mõnd kihti või kihistust dateerida. Ega tänapäevalgi asi teistmoodi ole. Kui pilku kogu aeg maas hoida, siis võib terve pihutäie peenraha üles noppida. Kuigi peab mainima, et mu kevadised sendileiud on aasta-aastalt kokku kuivanud. Inflatsioon ja krediitkaardid kõrvaldavad meie taskutest münte.