:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
/nginx/o/2023/08/18/15530780t1h3b65.jpg)
Mullu 16. augustil kogunesid narvalased kuni hilisööni teisaldatud punamonumentide endistesse asukohtadesse ning süütasid seal kümneid, isegi sadu küünlaid.
/nginx/o/2023/08/18/15530781t1hda5f.jpg)
Tatjana Zimonina, pensionär:
Mida võib vene inimene sest arvata? On ebameeldiv, et meid nii väga ei sallita ja monumendid ära koristati. Olen siin viiskümmend aastat elanud, makse maksnud.
/nginx/o/2023/08/18/15530782t1hd219.jpg)
Vladislav Tšertkov, sotsiaaltöötaja:
Halvasti arvan. Oleksid võinud alles jääda − need on ju ajalugu ega seganud kedagi.
/nginx/o/2023/08/18/15530783t1h829d.jpg)
Mihhail Komaško, ajakirjanik:
Minul selles suhtes emotsioone ei ole. Toona tundus mulle, et see trauma, mille riik Narvale tekitas, jääb kogu eluks. Kuid sel aastal on juba nii palju kõike muud juhtunud, et see enam ei meenugi.
/nginx/o/2023/08/18/15530785t1h9824.jpg)
Anna Kalinina, kohvikutöötaja:
Mitte midagi. Nende monumentide kõrvaldamine oli loogiline, ehkki aeg polnud just sobivaim. Loogilisem olnuks seda teha juba 1990. aastate alguses.
/nginx/o/2023/08/18/15530786t1h296d.jpg)
Andres Kustola, arhiivijuht:
Ei teagi, mida selle kohta öelda, sest inimestel on praegu hoopis teised probleemid. Sedasama arvan ka käimasolevast tänavate ümbernimetamisest.