OTTO PUKK ⟩ Eesti majandust silotornides istudes ei käivita

Otto Pukk, Eesti Elektroonikatööstuse Liit Foto: Erakogu / Eesti Elektroonikatööstuse Liit

Nirusse seisu vajunud Eesti majanduselu käivitamine on nüüd sellises olukorras, kus sõnades midagi tehakse, kuid päriselt eriti mitte ning põhitähelepanu on koondunud üldse riigieelarvele, mis on ainult väiksem osa meie majandusest.

Hulle mõtteid on viimastel nädalatel ringelnud nii palju, et kui lõpuks kirjutatakse riigieelarve tulude poolele sadu miljoneid tühja õhku, on ettevõtjad ja eksperdid sellise silmamoondusega pigem rahul, sest nii jäid vähemalt suuremad rumalused (esialgu) tegemata.

Aga tegemata on jäänud veel palju muudki. Kuidas käib siis ettevõtjate kaasamine olukorras, kus käima tuleb saada riigi majanduse mootoriks olevad ettevõtted? Ettevõtlusorganisatsioone süstemaatiliselt ei kaasata. Hiljuti õnnestus mul küll kohtuda ühel ümarlaual majandusministriga, kes on paraku istutatud nn silotorni, kust üksinda ta põhimõttelisi muutusi esile kutsuda ei suuda. See ei ole üldse konkreetse ministri süü ega probleem, vaid süsteemne viga, mis on kestnud aastaid.

Eksport on ainus asi, mis toob Eestisse raha sisse.

Esmapilgul kõlab ju hästi, kui minister küsib ettevõtjatelt nõu, umbes nii, et "mis me nüüd teeme?". Aga kohe järgneb tingimuslik loetelu, et palun ärge rääkige minuga nendest ja nendest asjadest, sest need pole "minu" teemad. Nimetatud juhul välistas minister näiteks tööjõu, immigratsiooni, hariduse, rahanduse, sest need pole "tema" valdkonnad. Saime käia ministriga kohtumas, linnuke kirjas ja tagasi esimesele ruudule, nagu ameeriklased ütlevad.

Selles ei ole süüdi üksik minister, vaid see, kuidas valitsused meil töötavad ja kuidas neid valitsusest valitsusse juhitakse. Probleemid on komplekssed, aga lahendajad on ühefunktsioonilised ega välju etteantud raamidest. Puudu on valdkondadevahelised seosed ning sellest tulenevad tegevused ja nende prioriteedid.

Näiteks kui riigis on raha puudu ning ainus võimalus sellest olukorrast pääsemiseks on suurendada eksporti, siis peaksime seadma tööstuspoliitika prioriteetsemaks ja kujundama muid poliitikaid nii, et need töötaks tööstuspoliitika kasuks. Praegu on aga iga ministeeriumi poliitikad ja eesmärgikesed justnagu sama pulga peal.

Tegelikult tuleks ühe suure peaprobleemi lahendamiseks teha teistes valdkondades kompromisse. Mitte nii, et kõik eesmärgid ja poliitikad ja ministeeriumid ja ministrid takkapihta on ühtemoodi olulised. Väikses riigis nagu Eesti ei ole nii palju ressursse, et kõike korraga teha. Aga kui me anname endale aru, et eksportiv tööstus on riigi rahamasinale number üks prioriteet ja sinna on vaja tööjõudu, siis peavad haridus- ja immigratsioonipoliitika seda eesmärki toetama.

Äkki peaks selleks ainult inseneridel olema tasuta kõrgharidus? Äkki peaks ekspordisektorisse töölepingu saanud töötajad olema Eestisse teretulnud, mis iganes tasemel neid vaja on?

Ainuke järeldus eelnevast on, et Eesti riigis puudub ühtne strateegiline juhtimine. Iga ministeerium tegutseb omaette oma kitsaste eesmärkide nimel, mis jumala eest ei tohi kuidagi põkkuda mõne naaberministeeriumi tööväljaga. Kõik initsiatiivid kompromissitatakse katki ministeeriumite tasemel ning alles jääb tasapaks sodi, mis mitte kuhugi ei vii ja millel puudub perspektiiv.

Eesti poliitika osapooled seisavad nagu ümber suure sõnnikuhunniku, mis on liiga suur, et seda üksinda liigutada, samas igaühel on oma labidas ja plaan, kuhu võiks selle viia. Paljud plaanid on enam-vähem samad, aga keegi pole nõus piisavalt kaua koostööd tegema, et ühtegi plaani realiseerida. Seega sikutatakse ja torgitakse seda hunnikut siit ja sealt, aga tulemust eriti pole ning hunnik jääb seisma enam-vähem samale kohale.

Selleks, et Eesti majandus pöörduks tõusule ja hakkaks kasvama ning meil oleks rohkem tulusid, tuleb eksport käima saada. See on ainus asi, mis toob Eestisse raha sisse. Endiselt levib aga avalikus sektoris kujutelm, et ühe perekonna saab rikkamaks teha pelgalt tänu sellele, kui perekonna eelarve pereliikmete vahel teisiti ringi jagada. No ei saa! Raha peab selleks väljast juurde tulema. Riigi mudelis on selle tegevuse nimi eksport.

Ekspordi võimendamiseks on Eestis näiteks vaja tööjõudu juurde ja seda igal tasemel. Kõik, kellel on tööleping, peaksid olema teretulnud Eestisse elama ja Eesti maksusüsteemi panustama. Aga kuidas seda saavutada, kui ministeeriumid istuvad igaüks oma silotornis? Kes selle visiooni loob, vastutused jagab ja ellu viib?

Välisriikidest pärit üliõpilastel peaks lihtsustama Eestis töötamise ja siia jäämise võimalusi. Kas sellest maksab rääkida haridusministriga? Ei maksa! Sest asi puudutab ka näiteks siseministeeriumi ja ilmselt mitte ainult.

Ekspordi soodustamiseks võiks näiteks kõne alla tulla meede, kus ettevõttele alandatakse tööjõumaksu või mingit muud maksu vastavalt igale eksporditud miljonile. Või hüvitatakse arendus- ja teadustegevuse investeeringuid. Eriti kui enamik konkureerivaid riike seda juba teeb.

On igati Eesti riigi huvides tagada Eesti ettevõtetele samad tingimused, nagu on teiste riikide ettevõtetel, mis meiega ühistel turgudel tegutsevad. Ehk kui teised riigid subsideerivad ettevõtte energiakulusid või annavad muidu toetusi, siis on Eesti riigi huvides teha seda samasuguses ulatuses, et meie ettevõtted konkurentsist välja ei kukuks.

Ekslik on vaadata seda kui ettevõtete omanike toetamist, kuigi populistlik ahvatlus on suur kohalikke kapitaliste pigem hurraaga maksustada kui toetada. Ei, nende eksport toob raha Eesti riiki sisse ja seda on riigil veel enamgi vaja.