JUHTKIRI ⟩ Keelereform koolides peab lähtuma reaalsest olukorrast

Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Hiljuti Narvas peetud haridusfoorumil tutvustas sotsiaalteadlane Marju Lauristin lastevanemate ning pedagoogide seas läbi viidud küsitluse tulemusi, millest selgus, et väga suur osa venekeelsetest vastajatest olid pessimistlikud eelseisva eestikeelsele õppele ülemineku suhtes. Eestikeelsed vastajad olid jällegi üllatavalt optimistlikud reformi õnnestumise osas.

Esmapilgul tundubki uskumatuna, et nii lühikese aja jooksul õnnestub edukalt käivitada niivõrd põhjalik reform. Sageli unustatakse siiski asjaolu, et üleminek eestikeelsele õppele ei toimu ühe ropsuga, vaid järk-järgult − koolides puudutab see järgmisel õppeaastal vaid esimesi ja neljandaid klasse. Ega siingi tekib küsimärke. Lasteaedades näiteks tuleb üle minna eestikeelsele õppele kohe. Võib-olla lasteaialastele polegi see ületamatu raskus, aga kust võtta korraga nii palju kvalifitseeritud õpetajaid?

Kuigi haridus- ja teadusminister Kristina Kallas on reformi õnnestumise suhtes optimistlik, on siiski küsimus, kui paljud õpetajad vene koolides suudavad oma keeleoskuse tähtajaks vajalikule tasemele tõsta ning kes tulevad nende asemele, kes ei suuda. Ministri arvates ei tohiks sellega probleeme tekkida tänu Ida-Virumaa õpetajate väga korralikule palgale. Aga usutavasti on suur osa neist, kes olid valmis siia koolidesse mujalt piirkondadest või teistelt elualadelt tulema, praeguseks koolis juba tööl ja suurt tungi enam tulla ei pruugi.

Sel teemal ei ole mõistlik langeda suurde pessimismi ega lennata põhjendamatusse optimismi. Tulemused on iga reformi puhul kõige tõhusamad siis, kui lähtutakse reaalsusest.