MIKK KASESALK ⟩ Hariduskulude läbipaistmatus ei võimalda ühiskondlikku debatti pidada

Mikk Kasesalk. Foto: Erakogu

Õpetajate tähtajatu streigi valguses soovin lapsevanema ja kodanikuna välja öelda kolm mõtet.

Esiteks, Eesti hariduse kulud ei ole läbipaistvad ja ametkondlikku ligipääsu mitteomavale osapoolele arusaadavad.

Teiseks, haridus- ja teadusministeerium on ilmselt enim regionaalpoliitikasse panustanud ministeerium ja kitsal ajal võiks selle valiku üle vaadata.

Kolmandaks, 120% keskmisest palgast on sihina kõlav, aga eesmärgina ebaadekvaatne.

Mida valjem on retoorika, et peamine ameti väärtustamise väljendus on keskmisest kõrgem palk, seda rohkem huvirühmi tekib, kelle arvates ka nemad sellist palka väärivad.

Hariduse kulude ümber toimub tervitatav ühiskondlik debatt. Seda debatti on keeruline pidada, sest praegune riigi valitud eelarve koostamise variant ei võimalda avalike allikate põhjal kuludest (ega ka tuludest) ülevaadet saada. Üks avatud riigi eeldusi on läbipaistvus ja arusaadavus. Praegu arvutavad kõik oma arvudega ning umbusku ja segadust on palju, sest juba algandmed on osapooltel erinevad.

Sellises situatsioonis on eelisolukorras see, kes valdab infot, tema sõnastab probleemi ja sätib konteksti. Siin on haridusametnikel jõupositsioon. Otsisin minagi detailsemat avalikku infot haridus- ja teadusministeeriumi (HTMi) eelarve kohta ja see, mis avalikult kättesaadav, üleliia valgust HTMi kuludele ei heida. Seega ei jää muud teha kui uskuda haridus- ja teadusministrit, kes oma sotsiaalmeediapostituses avaldas, et ministeeriumi ja selle peamise rakendusasutuse ülalpidamiseks kulub aastas 27 miljonit eurot.

Väidetavalt on ministeeriumist ridade vahelt juba 16,4 miljonit eurot välja pigistatud ning rohkem pole võimalik. Seda ei ole võimalik tegevuspõhise eelarve tõttu kõrvalt hinnata.

Kaudselt tundub 27 miljonit eurot suur raha. Seda raha kasutab kokku ca 500 ametnikku, mis on samuti suur hulk inimesi, arvestades Eesti haridussüsteemi autonoomsust, digiteeritust ja detsentraliseeritust. Seega esimene vastamata küsimus minu jaoks on, kas 27 miljonit eurot ja 500 haridusametnikku on meie haridussüsteemi korraldamiseks optimaalne lahendus.

8606 päeva ehk ca kakskümmend kolm ja pool aastat tagasi tegi toonane haridus- ja teadusminister otsuse ministeeriumi Tartusse kolimiseks. See oli regionaalpoliitiline samm, mille suurimad kasusaajad on olnud Tartu linn, selle haridusasutused ning transpordi- ja sideteenuste ettevõtjad.

Tallinna ehitati avaliku sektori kulude kokkuhoidmiseks "superministeerium", kuhu praeguseks on kolinud pea pooled ministeeriumidest. HTM ja selle rakendusasutused tegutsevad praegu kokku kuues asukohas: Tartus Munga tn 18, Tallinnas Tõnismäe 5a ja 11, Mustamäe tee 16, Endla 4, Lõõtsa 4 ja Soola 8.

Seega järgmised vastamata küsimused on: milline on haridus- ja teadusministeeriumi praeguse ruumiprogrammi ülalpidamiskulu, mil viisil oleks seda võimalik optimeerida ja kui palju sealt ressursse vabaneks ning võib-olla on Eestis mõni muu piirkond, kuhu HTM suuremat lisaväärtust looks?

Tulles lõpuks päeva peateema ehk õpetajate palga juurde, arvan, et 120% keskmisest palgast on kena siht, aga eesmärgina saavutamatu. Statistikaameti info kohaselt on Eestis kokku ca 586 000 palgatöötajat, mis moodustab kõigist hõivatutest ca 90%. Kõigist palgatöötajatest umbes 30% tegutseb avalikus sektoris. Eesti keskmist palka mõjutab kõigi palgatöötajate palk.

Seega mida valjem on retoorika, et peamine ameti väärtustamise väljendus on keskmisest kõrgem palk, seda rohkem huvirühmi tekib, kelle arvates ka nemad sellist palka väärivad. Oleme näinud meedias päästjate, politseinike, kultuuritöötajate, hooldekodutöötajate jt väga oluliste ametite esindajate arvamust, et ka nende palk peaks olema üle Eesti keskmise või siis vähemalt selle keskmise liikumisega seotud.

Ma olen nendega nõus: raske ning riigile olulise töö eest peab väärikat palka maksma. Ja ega erasektorgi siis käed rüpes istu, ka nemad tõstavad palku, kui soovivad häid spetsialiste tööl hoida. Sellest tekkiv palgaralli muudabki 120% eesmärgi saavutamise väga keeruliseks, kui mitte võimatuks. Samas omab valitsus mõõdukat kontrolli osa avaliku sektorite palkade kujundamise üle.

Mina arvan, et võiksime riigis ministeeriumide haldusalade üleselt kokku leppida, millised on riigi toimimiseks vajalikud ametikohad ja milline on nende ametikohtade prioriteetsus, ning sellest lähtuvalt peaks kujunema ka palgapoliitika. Siit minu viimased kaks küsimust.

Kas õpetaja peaks saama vähem palka kui X ministeeriumi peaspetsialist või osakonnajuhataja? Kui ressursid on piiratud, siis mis juhtub riigiga, kui kõigepealt maksame ära need palgad, mis on riigi toimimiseks hädavajalikud, ja alles siis vaatame, mitut ministeeriumi ja selle rakendusasutust jõuame üleval pidada?

Mulle meeldiks elada riigis, kus nendele küsimustele vastamiseks vajalik info oleks avalik ja lihtsasti ligipääsetav. See muudaks arutelu sisulisemaks ja lihtsustaks ka olukorra mõistmist. Praegu jääb tunne, et ainus, kes on võimeline selles küsimuses selgust looma, on riigikontrolör, sest avalikud materjalid ei võimalda isegi meedial hariduse teemasse kuigi põhjalikult sisse vaadata.

Kiviõlist pärit Mikk Kasesalk on Tallinna ülikooli strateegijuht ja on varem (2018-2019) olnud haridus- ja teadusministeeriumi asekantsler