Mitukümmend aastat on räägitud Eesti majanduse konkurentsivõimest ja Eesti atraktiivsusest investoritele võrdluses teiste riikidega. Alguses pidi Eesti ligitõmbavuse alustena piisama stabiilsest valuutakursist, odavast ja samas targast tööjõust ning madalatest maksudest, mida samas oli lihtne mõista ja tasuda. Aegamööda hakkas iga järgnev valitsus tegelema üha enam Eesti kui sihtriigi turundamisega, välisinvesteeringute meelitamise ja juba investorite toetamisega.
Ometi on isegi pika staažiga ajakirjanikul vaid harva õnnestunud kohata müütilist investorit − inimest, kel on esiteks palju raha, teiseks soov see raha pikaajaliselt ja tulusalt paigutada ning kolmandaks reaalne valik Eesti ja mõne teise meie regiooni riigi vahel. Ilus on ju ette kujutada, et kuskil Frankfurdi pilvelõhkuja 22. korrusel või Šveitsi mägede ja järvede vahel istub suure laua taga keegi, ühel käel tabelitega kirjatud paberid Eesti plusside ja miinustega ning teisel käel samasugune pakk Läti kohta. Ja tema ettevõtte pangaarvel on 100 miljonit eurot, mis on kavas investeerida ühte või teise neist riikidest − näiteks puidukeemiatehase rajamiseks.