/nginx/o/2019/01/04/11694811t1ha291.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2024/06/08/16132037t1hb991.jpg)
Kui minna Narva-Jõesuu avastusretkele ajaloolase ja muinsuskaitse eksperdi Madis Tuuderi kirjutatud teejuhiga, saab kuurortlinna eilsest ja tänasest päevast põhjaliku ülevaate. Koos Madis Tuuderiga jalutades jätame tuntud arhitektuuripärlid, nagu kuursaali ja sanatooriumi, vahele. Kiikame sinna, kuhu tavaliselt võib-olla ei satu.
Alustame oma ringkäiku jõesuudmest, sest selle lähedal jõe ja mere vahelises kolmnurgas paiknev piirkond on Narva-Jõesuu kõige vanem, ajaloolise lootsi- ja kaluriküla põhjapoolseim osa.
"Jõesuudmes on näha nii jõgi kui ka meri, mis ongi Narva-Jõesuu tekke põhjus," räägib Madis Tuuder, lisades, et vastaskallas on üks Narva-Jõesuu suuremaid vaatamisväärsusi.
Üle jõe paistab Neemerand, saksapäraselt Magerburg, mis pärast Tartu rahu järgsete piiride määramist 1920. aastal jäi Eesti Vabariigi koosseisu. 1945. aastal liideti kogu jõetagune ala Vene NFSVga ja praegu kuulub see Leningradi oblasti alla.
Neemerannast alguse saav liivarand on Madis Tuuderi kinnitusel sama ilus ja pikemgi kui Narva-Jõesuu peene liivaga plaaž, ainult et see pole rangelt valvatud piiritsoonina rahvale suvitamiseks avatud. Vaid piirivalvurite naised ja kohalikud Rosona jõe äärsete külade elanikud saavad seal päevitada.
"Varem oli piiritsoon paberil, nüüd on ka schlagbaum ees ja peab olema propusk. Olen seal ükskord ujumas käinud ja pidanud Vene piirivalve eest ära jooksma," kirjeldab giid.
Narva-Jõesuu kasutab oma looduslikke eeldusi endiselt ära ja võib olla tänulik kunagisele ettenägelikule Narva linnapeale Adolf Theodor Hahnile, kes tegi 1873. aastal volikogus ettepaneku kujundada Narva-Jõesuust kuurort.
20. sajandi alguseks oligi Narva-Jõesuust kujunenud tervikliku planeeringuga asula, mis oli võrdlemisi ühtlaselt hoonestatud lopsakate puitpitsvilladega. Toona välja kujunenud tänavavõrk ja linnaehituslikud piirid raamistavad ka tänapäeva Narva-Jõesuud.
/nginx/o/2024/06/08/16132082t1h27bb.jpg)
Jaan Poska tänava ääres, Narva-Jõesuu kooli spordiplatsi kõrval asuval künkal on tähistatud pansionaadi Irene asukoht. 1901. aastal rajatud villa Irene − arvukate tornidega neogooti stiilis puitpalee − oli Narva-Jõesuus üks esinduslikumaid.
Lisaks purskkaevule ja Narva-Jõesuu ajalugu tutvustavatele stendidele on kõrgendiku veerel koha leidnud värvikirev puitpitsnikerdustega paviljon. See on üks väheseid säilinud tsaariaegseid paviljone.
"Me ei tea, kus paviljon algul asus, aga mingil ajal sattus see Metsa t 14 tsaariaegse väiksemat sorti villa hoovile. Kui villa omanik suri, tahtsid pärijad maja maha võtta ja paviljonist lahti saada. Maja päästa ei õnnestunud − see lammutati enne laiali, kui jõudsime kaitse alla võtta. Aga paviljoni saime ühes tükis ära tõsta koduloomuuseumi hoovi," meenutab Madis Tuuder.
Kohalikud aktivistid MTÜst Hungerburg restaureerisid paviljoni ja leidsid, et kunagine populaarne oleskelukoht võiks olla avalikumas kohas kui muuseumihoov.
/nginx/o/2024/06/08/16132083t1hb3de.jpg)
Koduloomuuseumi lähedal avara krundi sügavuses peitub üks Nurme tänava väheseid säilinud puitpitsvillasid, ümbritsetuna volüümika sinise piirdeaiaga. Villale annab tooni Narva-Jõesuule iseloomulik kahekorruseline puitpitsdekooriga veranda.
"Vastas oli samalaadse käekirjaga, võimalik, et sama ehitusmeistri tehtud villa, mis oli võetud riikliku kaitse alla. Villa pandi ilmselt põlema, et ehitada selle asemele mitmekorruseline korterelamu. Kuna üldplaneering seda ei lubanud, jäi korterelamu ehitamata," räägib Madis Tuuder.
Kui varem olid kaks villat kõrvuti nagu õde ja vend, siis nüüd on jäänud üks, aga õnneks mitte uinuv, vaid ärkav kaunitar, mis tsaariaegse kuurordi hõngu edasi annab. "Sellise puitpitsimölluga villasid Nurme tänaval enam ei ole. Õnneks on villal üsna mõistlikud omanikud ja hoone saatus on võrreldes teiste kohalike eakaaslaste omaga tunduvalt heldem olnud," ütleb Madis Tuuder.
Kui 1990. aastate alguses oli Narva-Jõesuus alles umbes 80 puitpitsvillat, siis praeguseks on neid säilinud viieteistkümne ringis. Üks Poska tänava puitpitsmaja põles eelmisel sügisel, aga jõudis raamatusse veel endisel kujul. "Majas on kaheksa korterit, enamik neist suvituskorterid. Pole teada, kas ja kuidas omanikud maja taastavad," tõdeb Madis Tuuder.
Tsaariaegsest perioodist pärinevaid hooneid on tegelikult linnas rohkem, kui pealtnäha paistab. Mitmed neist on lihtsalt hilisemate uuendustega "surnuks" remonditud ja nende kunagist tausta võib aimata sageli vaid proportsioonide järgi.
Madis Tuuderi sõnul leidub ka selliseid omanikke, kes tahavad endise ilu taastada. "Ühe puitvilla uus omanik võttis minuga ühendust, et otsiksin vanu pilte, sest tahab soojustuse ja plastvoodri maha võtta ning puitpitsi koopiana tagasi teha."
/nginx/o/2024/06/08/16132084t1h3c36.jpg)
Vilde 3 asuv kortermaja meenutab kalurikolhoosi Oktoober tegevust − selle hoovi on rajatud omapärane mereatribuutikast koosnev vabaõhuekspositsioon.
Ankrud, laternad, laevakompassid ja muu mereatribuutika tekkis siia majaelaniku Tuve Kääpa eestvõttel pärast samas majas elanud laevakapteni ja hilisema kolhoosiesimehe Roman Alandi surma 1978. aastal.
"Mereatribuutikat oleks rohkemgi olnud, aga 1990ndatel virutati ära kõik, mis oli väärismetallist. Isegi laevakell, mis oli päris kõrgel, viidi maja küljest minema," räägib majaelanik Jaan Muutra. Omapärast hoovi hoiab korras majaelanik Saima Illipe, kes on omalt poolt kaunistanud õue muu hulgas sellega, et võõpas pingi Eesti sajandaks sünnipäevaks sinimustvalgeks.
/nginx/o/2024/06/08/16132086t1hd87a.jpg)
Valge ruumikas villa kõrgel luiteharjal on piiratud müüriga ja seda ümbritseb salapära. Isegi selleni viivat juurdepääsuteed − Jüri tänavat − pole just lihtne leida. Hoone rajas ENSV ministrite nõukogu oma töötajate puhkebaasiks, kuid selle tegelikuks "kliendiks" oli peamiselt toonane EKP esimene sekretär Karl Vaino oma kaaskonnaga.
1980. aastal valminud elitaarne hoone ehitati võrdlemisi kvaliteetselt ja kallilt. Selleks kasutati Soome ja NSVLi ühisettevõtte LenFinTorg vahendusel Soomest hangitud ehitus- ja viimistlusmaterjale.
"Narvast pärit Bruno Saul, kes oli ministrite nõukogu esimehe asetäitja, hilisem esimees, isiklikult vastutas selle eest, et maja valmis saaks. Kui Saul keeras piltlikult öeldes selja, siis olid materjalid Narva althõlmaturul müügil ja keegi ei tea, kui palju neid Narva datšadesse jõudis," jutustab Madis Tuuder.
Hoones paiknesid numbritoad ligi paarikümnele inimesele, lisaks saun, bassein, kinosaal ja muud puhkeruumid. Pärast valmimist anti hoone sanatooriumi Narva-Jõesuu bilanssi. Asutus, mis seal tegutses, kandis aga ametlikult nime Tallinna vabariikliku IV haigla (seal raviti toonaseid riigi tippjuhte, praegune Tallinna Magdaleena haigla) IV taastusraviosakond.
Kaadri moodustasid tegelikult kõrval asuva sanatooriumi töötajad. Nii oli sanatooriumi Narva-Jõesuu peaarst Lembit Veeber ühtlasi Jüri tänava taastusravidispanseri peaarst.
"Lembit, kes käis Vainot masseerimas, ütles, et see on müüt, et Vaino eesti keelt ei osanud või ei rääkinud. Vaino tunnistas talle, et avalikult esinedes tekib tal kramp, sest ta oli Siberist Tomskist pärit ja venekeelse haridusega. Aga eravestluses rääkis täiesti vabalt," teab Lembit Veeberit intervjueerinud Madis Tuuder.
Nii nagu Vaino villal, oli ka Lembit Veeberil huvitav taust.
"Lembit õppis kirurgiks ja Nõukogude võim arreteeris ta Tartu ülikoolis loengu ajal, sest ta oli olnud Saksa omakaitses. Siberist tagasi tulles sai Lembit lõpetada õpingud kurortoloogina ja töötas Maarjamõisa haiglas. Narva-Jõesuu põllumeeste raviasutuse peaarstiks kutsus teda Arnold Rüütel, kes oli Tartu näidissovhoosi direktor. Lembit esitas kaks tingimust: tema minevikku ei hõõruta talle kunagi nina alla ja teda ei sunnita parteisse astuma. Rüütel lubas ja seisis lõpuni Veeberi selja taga."
Eesti iseseisvuse taastamise järel tegutses nn Vaino majas lühikest aega hotell. Praegu on see Sillamäe sadama residents. Elu- ja lõõgastuskohana on maja oma esialgse funktsiooni säilitanud, tõdeb Madis Tuuder, lisades, et maja on nii väljast kui ka seest hästi säilinud.
/nginx/o/2024/06/08/16132089t1h24a8.jpg)
Uus Narva-Jõesuud tutvustav raamat "Narva-Jõesuu teejuht" nägi ilmavalgust eelmise aasta lõpus.
Reisijuhi formaadis raamat on suunatud eelkõige arhitektuuri- ja ajaloohuvilistele, aga ka kodukanti paremini tundma õppida soovivatele kohalikele. Kesksel kohal on visuaalselt asulat raamistav ruum − arhitektuur −, mille kaudu on jutustatud ka asula aja- ja kujunemisloost ning tänapäevast.
"Sellises formaadis ei ole Narva-Jõesuu kohta midagi välja antud. On üldisi ajaloolisi ülevaateid, kuid objektipõhist läbikäimist pole olnud," selgitas autor Madis Tuuder.
"Info mõttes erineb raamat selle poolest, et seal ei ole käsitletud mitte ainult kuulsusrikast tsaariaega ja sõjaeelse Eesti aega oma puitarhitektuuriga, vaid päris suur rõhk on ka sellel, mida me praegu Narva-Jõesuus näeme. Ka nõukaperioodi on käsitletud ja muidugi tänapäeva. Pigem ongi rõhk sellel, milline näeb Narva-Jõesuu välja praegu, nii oma plusside kui miinustega," lisas ta.
Narva-Jõesuus saab raamatut osta koduloomuuseumist ja restoranist Franzia.