:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
/nginx/o/2023/03/05/15179861t1h5b09.jpg)
Tänavune kevad on paljudele kohalikele poliitikutele olnud tegus. Ja eelkõige mitte seetõttu, et enne suve saabumist soovitakse pingutada eelmiste valimiste eel valijatele antud lubaduste parema täitmise nimel, vaid ikka juba tulevaid valimisi silmas pidades. Tuleb ju selgeks teha, kes missuguses nimekirjas kellega kandideerima hakkab ja − mis peamine − millega sel korral valijat meelitada, mida lubada.
Pealtnäha küll lihtne ülesanne, kuid tegelikult keeruline. Kõigepealt tuleb ju lubada asju, mida valija tõepoolest ootab ja vajab. Kahjuks tuleb tõdeda, et paljud valijad ei tea isegi täpselt, mida nad kohalikult võimult ootavad. Ausust, viisakust, arukust, tasakaalukust jne, seda kahtlemata. Aga tuleb ju välja käia midagi sellist, millega valija tähelepanu püüda. Kardetavasti suur osa neist ei lähe enam õnge pelgalt lubaduste peale: toetame, soodustame, kaasame jne.
Pragmaatiline valija tahab konkreetsust: kui mina sind, kulla sõber, valin, siis mis minu elus paremaks muutub? Lihtne küsimus, mille peale suur osa poliitikutest kas kogelema või mingit udu ajama hakkab.
Kui nii mõelda, ega kohalikul võimul neid konkreetseid variante palju olegi, paljud valdkonnad sõltuvad keskvõimust. Aga siiski on mõned, mis valijale olulised ja kohaliku võimu pädevuses. Näiteks, et lastel oleks head (huvi)hariduse võimalused, tänavad oleks korras ja hooldatud, ühistransport korralik ja loogiline, kultuurielu areneks, oleks tagatud mitmekesised sotsiaalteenused ning elukeskkond oleks kena ja tänapäevane. Pealtnäha ju lihtne, loodetavasti saame enne valimisi näha-kuulda ka kandidaatide tõsiseid arutelusid ja konkreetseid lubadusi neil teemadel.