/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
/nginx/o/2019/01/28/11748956t1he640.jpg)
Ida-Virumaal on maakondlik ühistransport olnud terava diskussiooni objekt rohkem kui pool aastat − sellest ajast, kui maakonnaliinidel liikumine sõitjatele tasuta hakkas olema. Peale muude probleemide (ülerahvastatus, halva hügieeniga sõitjate hulga suurenemine, busside puhtuse küsimus jne) oli kindlasti üks tõsisemaid see, kuivõrd läbimõeldud ja efektiivne on liinivõrk.
Ei ole ju loogiline, et Voka elanik peab Toila alevikku vallavalitsusse või arsti juurde saamiseks sinna Jõhvi kaudu sõitma. Need kaks asulat on teineteisest piisavalt kaugel, kuid bussiühendust nende vahel sama hästi kui pole.
Juba läinud suvel räägiti sageli sellest, et kui paljudel maakonnaliinidel on bussid tühjad, siis seal, kus vaja, pole neid ollagi. Narva linn on kogu selle aja häirekella löönud, sest narvalastele eluliselt tähtis maakonnaliin, mis ühendab linna Narva-Jõesuuga, on teatavatel hooaegadel nii ülerahvastatud, et kõik soovijad ei pääsegi bussile. Suvel on seal suvitajaid, aialappide omanikke ja Vene turiste tuhandete kaupa liikumas, madalhooajal jälle vähem.
Hea, et maanteeamet koos ühistranspordikeskusega nüüd asja ette võttis ja kohalike omavalitsustega koostöös uut ühistranspordivõrku punuma hakkas. Sest kes muu kui omavalitsus teab oma elanike vajadusi kõige paremini ning bussiliinid, mis inimeste vajadustega kokku ei käi, on sulaselge raiskamine. Uus skeem peaks rakenduma aasta pärast, aga on selge, et kõikide inimeste soovide järgi seda sättida pole võimalik.