Eesti ime

Igor Gräzin, Euroopa Parlamendi liige Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Olukorras, kus 1918. aastal Põhja-Baltimail õiget võimu ei olnud − Saksamaa ja Venemaa olid lagunenud, Soome alles sündimas −, oli riigi valmistegemine uskumatu samm.

Kuigi vapralt sõjalise tasakaalu hoidmine ja üleoleku saavutamine lahinguväljal tegid riigi loomise võimalikuks, oli tarvis veel üht tähtsat ja olulist faktorit: riigimehe ja juristi mõistust. Ühelt poolt tuli võim kehtestada ja teiselt poolt vajas võim korraldamist, et lõpuks sünniks riik. Keerulisemaks tegi olukorra seegi, et Eesti Vabariiki polnud riigina varem eksisteerinud.

Eesti riik sündis mitte ainult vaprusest, vaid ka riiklikust tahtest ja tarkusest.

Mõtleme korraks alternatiivsete võimaluste peale. Tulevad näiteks Eesti 2. diviis, soomusronglased ja kuperjanovlased jaanuaris 1919 Tartusse ning kehtestavad sõjalise võimu − patrullidega püssimehed tänavatel, öise liikumise keeld, kodanikelt relvade äravõtmine jne −, aga mis saab edasi? Varem või hiljem tulnuks see võim ikkagi kellelegi üle anda − sõjavägi ei saa olla igavesti korrapidajaks. Kõik oli teisiti, sest sõjavägi ja kodanikud teadsid, et nad kehastavad riiki ja täidavad riigi korraldusi.

Või näeme mõttes kuperjanovlasi ja soome vabatahtlikke Paju all ja liikumas Võnnu poole − mis saab edasi? Üks relvastatud rühm (Landeswehr) meeleheites teise vastu. Noh, võitsime, mis edasi? Kes õieti võitis ja mille? Kas edasi koju?

Ma arvan, et meil on peaaegu võimatu ette kujutada seda tohuvabohu, mis nonde aegade sõjaväljadel valitses: kes oli kus, kus jooksis rinne ja kus lõppes tagala, kus olid omad ja kus pooleldi omad teistega segi. Kuid kogu see segadus omandas väga selge tähenduse, kui oli aru saada, et siin on Eesti riik ja tema sõjavägi, kes peab korrastatud viisil oma vabadussõda.

Üks Eesti sõjaväe üleoleku faktoreid oli see, et tal oli olemas oma tagala, mida ei pidanud kartma ja kust tuli tuge − alates moraalsest ning lõpetades villaste käpikute ja kartulikottidega. Korraline Eesti sõjavägi anarhia vastu.

Ühesõnaga omandas kõik tähtis ja sõjaline tähenduse seepärast, et oli selgelt väljendatud tahe ja sisemine veendumus: me oleme riik. Riik, mis imeväel lõi korra majja, andis sõduritele elu mõtte ja kodanikele kohusetunde. Eesti riik sündis mitte ainult vaprusest, vaid ka riiklikust tahtest ja tarkusest. See on imetlusväärne, kui targasti nendes juhuslikes oludes, kiiruga ja püssipaukude kuuldes, koostati Eesti iseseisvusmanifest, mis juriidilise dokumendina on kehtiv tänapäevalgi.

Juhan Liiv oli 1905. aastal kirjutanud: "Ja nõnda on elukiik. Ükskord, kui terve mõte. Ükskord on Eesti riik." Aga seda, kuidas ja millal, ei osanud ette näha temagi geniaalne mõistus.

Euroopasse on taas saabunud segased ajad: kontrollimatud põgenikevoolud, vanade poliitiliste parteide lagunemine ja uute tundmatute tulek, vaimuelu ja hariduse kriis, seninähtamatute rahvahulkade tulemine Euroopa suurlinnade tänavatele, vastasseisud Venemaaga...

Ajal, mil maailma räsivad uued tuuled, tekitades Euroopa rahvastes kõhklusi ja kahtlusi oma riikide suhtes, peame meeles pidama, et lausa imeteona on meile pärandatud Eesti Vabariik, mille eest peame kõik ühiselt seisma. Ainult nii saame hoida Eestimaa suurimaid väärtusi: meie vaba riiki ja meie inimesi. Kaunist saabuvat vabariigi aastapäeva kõigile!