Tööturult ei tule Ida-Virumaa jaoks kuidagi häid uudiseid.
JUHTKIRI: Töökohti kaob saja, juurde tuleb mõne kaupa
Baltika otsus lõpetada Eestis rõivaste õmblemine kui liiga kallis töö puudutab küll kõige rohkem Tallinnas Lasnamäel asuvat üksust, kus jääb tööta ligikaudu 230 inimest. Kuid arvestades pealinna suurust ja sealset peaaegu olematut töötuse taset, siis ei ole see sealsele tööjõuturule kaugeltki nii tugev löök kui 109 töökoha kaotamine Ida-Virumaal, kus 9protsendiline tööpuuduse tase on piirkondade võrdluses riigi kõrgeim.
Kui arvestada, et töötukassa kaudu otsivad siinsed õmblusettevõtted kokku parajasti samuti rohkem kui sadat töötajat, siis ei tohiks teoreetiliselt mingit probleemi ollagi. Kõigile, kes Baltikas töö kaotavad, on vaba töökoht teistes ettevõtetes justkui ootamas. Tegelik elu paraku nii lihtne pole. Õmblustööstused on erisuguse spetsiifikaga, seal vajatakse erisuguste oskustega inimesi. Küllap ei ole osa pakutavaid töökohti sobivad palga- ja töötingimuste, aga ka asupaiga poolest. Lisaks on veel suur hulk muid tegureid, mida pole sugugi lihtne kokku klapitada.
Arvestades tööjõu kallinemist, satub lähitulevikus löögi alla veel töökohti praegu veel tegutsevates õmblusettevõtetes. Eesti Energia jätab sel aastal Ida-Virumaale 150 töökohta varasemast vähem. Väiksemaid koondamisi, mille kohta uudiseid ei tehta, toimub teisteski konkurentsivõime nimel võitlevates ettevõtetes.
Milline on Ida-Virumaalt värskelt riigikogusse valitud kuue saadiku tegevusplaan maakonnalt Eesti suurima töötuse tasemega piirkonna märgi eemaldamiseks?
Sellistel töökohtadel, mille konkurentsivõime püsib vaid madalal palgal, ei ole pikka tulevikku. Neid on kadunud ja kaob ka edaspidi massiliselt. Selle vastu polegi ei saa ega polegi mõtet võidelda. Küsimus on eelkõige selles, miks nende asemele tuleb Ida-Virumaal kallimaid uusi töökohti kordades väiksemal hulgal?