JUHTKIRI: Miks meie tänavad vastu ei pea?

Kevadine auklik tänav. Foto: Peeter Lilleväli / Põhjarannik

Võib ju öelda, et see teema on aktuaalne igal kevadel: nagu lumi ära sulab, ilmuvad teedele ja tänavatele jäämügarike asemele asfaldiaugud. Kuid sel aastal tundub asi eriti hull olevat. 

Eks mõneti ole see seletatav ka heitliku talvega, kus väga krõbedad miinuskraadid jäidki tulemata, ent miinus- ja plusskraadid vaheldusid vaat et sama intensiivselt kui päevad ja ööd. 

Pilt, mis praegu meie tänavatel avaneb, on eriti ehmatav: mõnest kõrvalisemast tänavast ongi alles vaid asfaldiaugud, kuid eriti murettekitav on see, et kahjustustest ei jää puutumata ka need teed ja tänavad, mis alles hiljuti suurte hurraahõisete saatel miljonite eurode eest justkui põhjaliku uuenduskuuri läbisid. Kas põhjalikult renoveeritud tänava normaalseks vastupidavuseaks ikka on mõni aasta, et siis alustada seal tavapärast augulappimist nagu kõigil neil teekatetel, mida pole ammu põhjalikult uuendatud?

Palju on räägitud sellest, et Eestis on teekatete korrashoid keeruline vahelduva ilmastiku ning pehme, kohati soise pinnase tõttu. Kõik see võib ju õige olla, ent siis tuleb mõelda, et äkki oleks tarvis muuta tehnoloogiat.

Ka seda oleme kuulnud, et vastupidavamad teekatted oleksid kindlasti kallimad ja neid ei jõuaks nii palju korda teha. Ent küsimus on selles, kas me oleme nii rikkad, et renoveerida oma tänavaid neljaks-viieks aastaks, et siis tõdeda, kuidas äsja korda tehtud tee vajab jälle augulappimist ning kapitaalremondi järjekorda panemist.