Mait Sepp: 100aastase Kohtla-Järve ristiisa väärib monumenti

Märt Raud. Foto: researchgate.net

Kohanimed on üks konservatiivsemaid keele- ja kultuurinähtusi üldse. Paljude Põhja-Eesti asulate nimed on enam-vähem muutumatutena püsinud vähemalt Taani hindamisraamatu aegadest. Kohtla-Järvega on pisut teistmoodi.

Kuigi Kohtla ja Järve küla olid samuti kirjas 1241. aastal valminud Taani kuninga maksuraamatus, sündis Kohtla-Järve täiesti uue asulana. 1946. aastal sai see linnaõigused, kuid tegelikult võiks käesoleval aastal tähistada Kohtla-Järve esmamainimise 100. aastapäeva.

Nagu iga korralik idavirulane teab, hakati kunagise Järve (saksa ja vene keeles Türpsal, eestistatud nimevormina Türpsalu) vallamaja juures põlevkivi kaevandama 1916. aasta suvel. Seda sündmust tähistab Kohtla-Järve spordihoone lähedal vagonett-mälestusmärk.

Märt Raua teened Kohtla-Järve ja kogu põlevkivitööstuse rajamisel on sedavõrd kaalukad, et tuleks siiski üles soojendada 17 aasta tagune plaan püstitada selle Eesti suurmehe auks üks korralik monument.

Tegelikult oli tsaaririigil, hiljem Venemaa ajutisel valitsusel, Saksa keisririigi okupantidel ja lühikest aega ka Eesti Töörahva Kommuunil põlevkivi kaevandamisega pehmelt öeldes suuri raskusi. Seetõttu võiks põlevkivi järjepideva kaevandamise algusena tähistada hoopis 1919. aasta 5. maid. Siis hakkasid Järve ja Kohtla valla piirialadele rajatud kaevandused andma toodangut enam-vähem tööstuslikes kogustes. Seda juba Eesti Vabariigi poolt kaevanduste juhatajaks määratud inseneri Märt Raua (1878-1952) pingutuste tulemusel.

Põlevkivitööstus kosus väga kiiresti. Kui 1919. aasta kevadel alustati kaevandamist mõnekümne inimesega, siis aasta lõpuks oli töölisi ligi 300 ja see arv tõusis peagi üle tuhande. Kuhu neid inimesi majutada? Eelnevatest võimudest oli maha jäänud vaid paar kasarmut ja nii hakkas uus riiklik põlevkivitööstus kaevanduste kõrvale kohe rajama ka elamuid. Ehitati mitu üksteisest suhteliselt eraldi asuvat majade gruppi, mis said rahvalikud nimed, nagu Siidisuka, Kooli-, Häda-, Kitseküla jne.

Aga kuidas ikkagi nimetada kohta, kus põlevkivi tegelikult kaevandatakse? Ei kõlba ju tarvitada rahvalikke, sageli pilamiseks välja mõeldud külanimesid. Ei jõua ka iga kord pikalt välja kirjutada "Türpsalu ja Kohtla põleva kiwi kaevandused", nagu seda Eesti asutava kogu dokumentides ja ajalehtedes mõnda aega tehti. Vajati viisakat ja suupärast toponüümi.

Aastatel 1918-1919 hakkaski selline nimi välja kujunema. Nagu igale kujunemisprotsessile omane, võime omaaegsetest ajalehtedest ja arhiividokumentidest leida mitmeid huvitavaid nimekatsetusi, nagu Türpsalu-Kohtla või Järwe-Kohtla. Näiteks Märt Raua ametinimetuseks on ühes 27. aprillil 1919. a allkirjastatud dokumendis märgitud "Tööstus- ja Kaubandusministeeriumi tööstuse osakonna Kohtla-Türpsalu riiklise põlewakiwi kaevanduse juhataja".

Lõpuks, 28. augustil 1919. a ilmus ajalehes Tallinna Teataja artikkel pealkirjaga "Põlewakiwitööstus Kohtla-Järwel". Päev või paar varem käis värsket tööstust uudistamas grupp pealinna ajakirjanikke, kes avaldasid eri lehtedes samalaadse sisuga kirjutisi põlevkivi kaevandamise ajaloost ja argipäevast. Lehelugudest jääb aga mulje, et vähemalt kohapeal oli sõnade paar "Kohtla-Järve" juba üsna levinud.

Ajakirjanikud noppisid selle lihtsalt üles ja panid kirja. Järelikult on nimi veel vanem? Ja tõesti, isegi trükiallikatest võib leida pisut varasema Kohtla-Järve mainimise. 1. juulil 1919 ilmus Eesti tehnika seltsi ajakirja ETS Tehniline Ringvaade esimene number. Selles avaldati Märt Raua artikkel 1917. aastal Kunda tsemendivabrikus tehtud katsetest "Kohtla-Järwe kaewandusest saadud kukersiidiga". Seega võib Märt Rauda auga nimetada Kohtla-Järve ristiisaks ning 1. juulil tähistada Kohtla-Järve esmamainimist trükis.

Tegelikult saab arhiividokumentide alusel Kohtla-Järve nime sündi veel varasemaks nihutada. Nimelt saatis Märt Raud 1919. aasta kevadel valitsusringkondadesse märgukirja, milles tegi ettepaneku otsustada riiklikul tasandil, milline saab olema põlevkivi staatus. Märgukirja põhjal korraldatigi kaubanduse ja tööstuse ministeeriumis kaks koosolekut. Viimasel, 12. mail 1919. a toimunud kokkusaamisel otsustati: "1. Köik Eestimaal leiduwad kukersiidi (pölewa kiwi) lademed peawad riigi omadeks jääma. 2. Kaubandus- ja tööstusministri kaudu Wabariigi Walitsusele ette panna Kohtla-Järwal olewaid era kukersiidi kaewandusi, mis Peterburi firmade Mutschnik ja CO ja Pawel Böckel omandused, rekwireerida." (Kirjaviis muutmata.)

Otsus on väga sotsiaaldemokraat Märt Raua nägu ja küllap oli Raud ka selle tegelik sõnastaja ning "Kohtla-Järve" leiutaja. Nii või teisiti on Märt Raua teened Kohtla-Järve ja kogu põlevkivitööstuse rajamisel sedavõrd kaalukad, et tuleks siiski üles soojendada 17 aasta tagune plaan püstitada selle Eesti suurmehe auks üks korralik monument.