Kas taas peaminister, kel kriisid ja lollid valitseda ei lase?

Ajakirjanik Anvar Samost. Foto: Eero Vabamägi / Scanpix

Viimase kümne aasta jooksul on igal peaministril saabunud punkt, kus kõigile isiksuslikele erinevustele ja ametisse astudes võetud eesmärkidele vaatamata kannatus katkeb ning avalikkus saab teada, et keegi või miski "ei lase valitseda". Nii läks Taavi Rõivasel, Jüri Ratasel ja Kaja Kallasel, kellelt ka eelnenud fraas on laenatud. Tundub, et pool aastat pärast ametisse asumist võib murdeline hetk käes olla ka Kristen Michalil.

Muul viisil on raske selgitada, miks järjekordne Reformierakonna peaminister riigikogus selle kõige väiksema opositsioonierakonna saadiku küsimusele vastates oma etteaste lõpetas lausega: "Loll on raske olla ikka." Tegu polnud õnnetu libastumisega, sest juba järgmisel päeval otsustas Michal, et sobilik oleks vabandust paluda ilma seda tegelikult tegemata, öeldes: "Loll on raske olla, see on üldine eluline fakt. [Kuna] mulle on tulnud kiri, et riigikogu liikmed tunnevad ennast selle pärast puudutatuna, siis ma kindlasti vabandan."

Ja seejärel jättis peaminister ilma igasuguse põhjenduseta minemata sama riigikogu Keskerakonna fraktsiooni liikme Anastassia Kovalenko-Kõlvarti juhitava korruptsioonivastase erikomisjoni istungile, kus ta oleks pidanud selgitama tema välja valitud uue riigisekretäri määramisega seonduvat. Igaks juhuks tegid Michali erakonnakaaslased veel sammu, mida võib mõista katsena tagandada Kovalenko-Kõlvart komisjoni esimehe kohalt.

Peaministri praegusi võimalusi ja väljakutseid objektiivselt hinnates ei näi selliseks väiklaseks nagistamiseks mingit põhjust olevat. Reformierakonnal on riigikogus de facto 39 kohta, mis on lausa ajalooliselt erakordne fraktsiooni suurus. Hoopis erakordne on valitsuse toetuspind parlamendis tervikuna. Kui koosseisu alguses oli valitsuskoalitsioonil riigikogus 60 häält, siis alanud aastal on koalitsioonil juba 66 häält, kuna opositsioonierakondadest liikus vahepeal koalitsioonierakondadesse kuus inimest. Ole mees ja valitse.

Äkki on asi Reformierakonna või peaministri populaarsuses? Erakonnad küll ütlevad, et valimiste vahel ei ole avaliku arvamuse uuringud kuigi olulised, kuid tegelikult jälgivad neid armukadedalt. Aga ka siin pole tegelikult midagi hullu.

Ligi kolm aastat kestnud majanduslangusele, kõrgele inflatsioonile ja arvukatele maksutõusudele vaatamata on Reformierakonna toetus eri uuringute järgi 16-18 protsenti. Tõsi, vahe esikohal oleva Isamaaga püsib 10 protsendipunkti juures ning Michali valitsuse teiste osapoolte sotsiaaldemokraatide ja eriti Eesti 200 näitajad on viletsamad. Kuid selleski võib näha pigem positiivset, sest sarnaselt varasemate Eesti valitsuskoalitsioonidega aitab väiksemate partnerite toetuse langus pehmendada lööke peaministri erakonna reitingule.

Küllap on Kristen Michali frustratsiooni allikad tõepoolest Kaja Kallase sõnastatud "kriisid ei lase valitseda" igapäevas.

Reformierakonna 30. aastapäeval novembris pidas värske erakonna esimees kõne, kus sõnastas eesmärgina vabaduse: Eesti edu on ühine looming, mille peamine autor on vaba kodanik.

Tegelikkuses annab ametnike armee Michali valitsusele sarnaselt eelkäijatega ühtlase vooluna ette üha keerulisemaid regulatsioone ja valitsus "koputab" need ära, sest nii on pärast Euroopa Liiduga liitumist üha enam tehtud. Kui tekibki kahtlusi ja tõrkeid, siis on uute käskude ja piirangute põhjuseks kas väidetav kliimakriis, julgeolek, eelarvepuudujääk või mõni moodne trend. Vabadusi ei tule kuidagi juurde, neid jääb vähemaks. Tõsiselt ei saa võtta Michali lubadust, et uue riigisekretäri ametisse saamisel veebruaris läheb suuremaks reformimiseks.

Eesti peaministrid on olnud edukad, kui nad on suutnud keskenduda Eesti tulevikule, tehes vahet väikestel ja suurtel asjadel ja nii inimestele usaldust sisendades neid tegudele suunanud.

Michalil on kindlasti veel võimalus astuda Andrus Ansipi, Mart Laari või Juhan Partsi kõrvale. Kui mitte muud moodi, siis maailma trende ennetades, selle asemel et neil järel lohiseda. Väikesi märke selles suunas on, näiteks otsus viia kaitsekulud viie protsendi peale SKPst ja selles Euroopale suunda näidata. Aga võib minna ka kergema vastupanu teed, valmistuda taktikaliselt järgmisteks valimisteks ja kurta 66-kohalise parlamendienamuse kantslist opositsiooni rumaluse üle.