/nginx/o/2025/01/30/16621738t1hfaf2.jpg)
Tänases lehes kirjutame sellest, kuidas riigi toel nõukaaegsetest tondilossidest vabaneda lootnud Narva-Jõesuu ja Kohtla-Järve linn on sattunud raskustesse.
Tänases lehes kirjutame sellest, kuidas riigi toel nõukaaegsetest tondilossidest vabaneda lootnud Narva-Jõesuu ja Kohtla-Järve linn on sattunud raskustesse.
Narva-Jõesuu on poole pealt loobunud üldse osalemast projektivoorus, millesse siseneti usuga, et riigi abiga saab keskkonda parendada nii, et see omavalitsusele endale midagi maksma ei lähe. Põhjuseks asjaolu, et vahepeal on hinnad nii kiiresti üles läinud, et riigi eraldatud toetusest ei piisa ning linn peaks sama palju oma rahakotist juurde panema.
Kui omavalitsus tegi ettepaneku, et nad lammutavad sama raha eest vähem maju, kui projektis ette nähtud, sest raha ei jätku, vastas riik eitavalt. Kui väheneb majade hulk, väheneb proportsionaalselt ka toetus.
Nii on ka Kohtla-Järve oluliselt vähendanud lammutatavate majade arvu, seda peamiselt küll seetõttu, et projektijuht, kellega leping sõlmiti, jättis oma kohustused sinnapaika ja asus teisele tööle − nii jäi asi toppama. Tähtaeg aga ei oota ning 20. juuniks peavad majad lammutatud olema.
Kohtla-Järve ja Narva-Jõesuu juhtumid on hea näide sellest, kuidas jäik bürokraatiamüür takistab elu arendamist kohapeal. Riik võib ju rääkida, et kõigile projektis osalejatele tuleb tagada ühesugused tingimused, kuid kohapeal võivad olukorrad olla väga erinevad. Lõppude lõpuks ei ole tingimusi välja töötanud mitte keegi teine peale meie oma riigiametnike ja tundub, et nende huvi on teha need võimalikult jäigad, et oma elu lihtsamaks teha. Võib ju öelda, et omavalitsused saavad osaleda projekti uues voorus, kuid see tähendab kaotatud aega ja ka raha, sest hinnad ju paigal ei püsi. Aga see huvitab meie riigimasinat ilmselt kõige vähem.