Töökäed lähevad üha rohkem hinda

Kui eelmise sajandi viimasel kümnendil hakkas Ida-Virumaad kummitama suur tööpuuduse koll, lohutasid poliitikud rahvast sellega, et küllap tuleb peagi ohtralt investoreid ning need töökäed, mis kokkutõmbuvas tööstuses vabanevad, leiavad homme kindlasti rakendust muudes sfäärides, nagu näiteks turismis.

Järgnevad aastad olid siinse tööturu jaoks rasked ning maakond oli tööpuuduse numbrite poolest alatasa punase laterna osas.

Mingit suurt imet ei juhtunud, ent muutunud on ehk nii palju, et riigil on tekkinud tööturupoliitika. Töötukassa pole pelgalt enam see, kes töötuid arvele ja arvelt maha võtab, vaid see on ka asutus, mis suhtleb aktiivselt tööandjatega, et leida neile vajalikku tööjõudu eelkõige oma klientide ridadest.  Ka maakonna eri linnades toimuvad töömessid on üks osa sellest tegevusest.

Me teame, et aastaid on tööandjad olnud oma töötajatega suheldes nii-öelda tugevamas positsioonis, mis andis firmade juhtidele võimaluse näiteks palgatõusu küsimise peale öelda töövõtjale, et ta võib minna, "mul on järjekord ukse taga". Praeguseks on olukord nii palju muutunud, et aktiivseid töökäsi on jäänud vähemaks, see aga annab trumpe kätte ka töötajatele, mille üks tulemus on viimase aja palgakasvu näitajad. Muidugi on muutunud ka paljude tööandjate arusaam töövõtjast kui ettevõtte väärtuse loojast. Firmajuht, kes suhtub tänapäeval töötajasse kui kuluartiklisse, kelle peale tuleb kulutada võimalikult vähe, naljalt enam korralikku töötajat ei leia. See aga mõjutab negatiivselt nii ettevõtte kui selle juhtkonna enda käikäiku.