PIRET HARTMAN ⟩ Valimisõigus − võimalus ühiskonda liita või lõhestada? Sõltub lahendusest!

Piret Hartman, regionaal- ja põllumajandusminister, Sotsiaaldemokraatlik Erakond Foto: Mihkel Maripuu / Scanpix

Eestis elab üle 80 000 Vene Föderatsiooni kodaniku ning suur osa neist Ida-Virumaal. Valimisõiguse äravõtmise debatt on kestnud juba pikalt ning see on vajalik, kuna sõda Ukrainas on illusioonid meie idanaabri suhtes hajutanud. Peame tegema kõik selleks, et tagada kokkuhoidev ja toimiv ühiskond ning ennetada võimalikke konflikte siin Eestis.

Valimisõiguse küsimus on salakaval, kuna soovides muuta sellega Eestit eestimeelsemaks, võime saavutada vastupidist − valusalt ja teravalt lõhestada ühiskonda. Küsimus loob juba eos vastandava õhkkonna. Poliitilise populaarsuse asemel peaksime pigem otsima kokkulepet, mis meid tugevamaks teeb. Paljudel on hirm, et andes võimaluse valimistel osaleda, saavad meie kohaliku demokraatia üle otsustada inimesed, kellel on teised tõekspidamised. Seega peaks küsimuse fookus olema just nimelt siin.

Ma olen pärit Ida-Virumaalt ning siin elavad minu vanemad ka praegu. Leian ka ise tihti tee siia, sest tunnen end siin kõige kodusemalt. Ida-Virumaal oleme aastakümneid elanud külg külje kõrval venekeelsete inimestega, kes on ehitanud üles Eestit. Paljud neist ei räägi kahjuks eesti keelt, kuid on eestimeelsed ning austavad riiki, kus nad elavad. Nüüd tahame nad eemale lükata. Miks?

Kas valimisõiguse äravõtmisega saavad neist paremad eestimaalased, sest siit pole neil kuskile minna? On selge, et nii nagu pole ühesuguseid eestlasi, pole ka ühesuguseid venelasi. Tihti on venekeelse inimese taga hoopis ukrainlane, valgevenelane, tšuvašš või keegi teine.

Valimisõiguse küsimus on salakaval, kuna soovides muuta sellega Eestit eestimeelsemaks, võime saavutada vastupidist − valusalt ja teravalt lõhestada ühiskonda.

Loomulikult on Venemaa kodanike seas inimesi, kes kujutavad ohtu Eesti julgeolekule ning oma suhtumise ja tegudega lõhestavad riiki. Kahjuks on neid ka teiste riikide kodanike seas. Nende identiteeti mõjutavad väga erinevad tegurid. Sama oluline kui kodakondsus on ka lojaalsus. Nii näitavad ka integratsioonimonitooringud, et vene keelt kõnelevad inimesed jagunevad erineva tugevusega lõimumisastmete vahel: on neid, kes on hästi kohanenud, räägivad eesti keelt, kuid ka neid, kes ei usalda Eesti riiki ega osale meie kultuuriruumis. Ja neid on nii kodanike kui ka mittekodanike hulgas.

Meie valitsuspartnerid räägivad personaalsest riigist ning sellest, kuidas peaksime arvestama igaühe võimalustega. Minu arvates oleme liiga väike ühiskond, et jätta kedagi maha või tähelepanuta. Sealhulgas neid, kes on Eestile lojaalsed, kuid ei saa võtta meie kodakondsust, sest seda välistab idanaabri võim ja poliitika.

Ühte võluvitsa lõimumisprobleemide lahendamiseks ei ole. Tegelema peab hariduspoliitika, kommunikatsiooni ja keeleõppega, tagama inimeste võimalused karjääri tegemiseks, kultuuris osalemiseks. Kõiki tegevusi korraldades on Eesti lõimumispoliitika olnud meie keerulisele ajaloole ja rasketele väljakutsetele vaatamata inimesi ja nende kultuurivabadust austav.

Eesti kuulutati esimest korda iseseisvaks riigiks 1918. aastal loodud manifestiga kõigile Eestimaa rahvastele. See tähendab, et austame kõiki siin elavaid rahvaid, hoiame nii inimeste juuri kui ka nende kultuuri, kuid seda Eesti seadustele ja reeglitele tuginedes. Täpselt nõnda toimetame ka praegu.

Meie kultuuriruumi rikkuseks on arvamusvabadus: peame arvamusfestivali, kuulame kõiki osapooli ja erinevate mõtete-väärtuste kandjaid. Kuid praegu, olukorras, mis on nii terav ja mil räägime põhiseaduse muutmisest, ei soovi me justkui laiapõhjalist arutelu ühiskonnas. Paraku lihtsad lahendused ei toimi keerukate küsimuste lahendamisel. Peame mõistma selle küsimuse kihtide sügavust, sest pealiskaudselt otsustades võime oma ühiskonda teravalt haavata.

Väited, nagu inimeste vanne ja tahe ei loe midagi või oma lojaalsuse deklareerimine ei käi kokku demokraatliku ühiskonnaga, ei vasta tõele. Pool aastat tagasi andsin riigikogu ees ametivande nii nagu ka kõik teised ministrid: "Asudes täitma vabariigi valitsuse liikme kohustusi, olen teadlik, et kannan selles ametis vastutust Eesti Vabariigi ja oma südametunnistuse ees. Tõotan pühalikult jääda ustavaks Eesti Vabariigi põhiseaduslikule korrale ning pühendada oma jõu Eesti rahva heaolu ja tuleviku kindlustamisele." Ometigi eeldame ju, et meie valitsuse liikmed seda ka järgivad.

Kõik valitsuserakonnad on ühisel nõul, et kui küsimus puudutab Eesti julgeolekut, siis kehtib ka valimisõiguse andmisel nulltolerants. Miks sotsiaaldemokraadid praegu püüavad aga leida teistsugust lahendust, on soov seista nende inimeste eest, kes elavad siin rahumeelselt oma igapäevaelu. Neil on Eesti kodanikest abikaasad ja lapsed, nad panustavad meie ühiskonda. Sageli pole neil võimalik saada Eesti kodakondsust, kuid nad sooviksid ja peaksidki saama kaasa rääkida oma kogukonnaküsimustes. Ja minu arvates on see õige, et usaldame siin oma inimeste tahet ja soovi, mida nad on valmis valimistel osalemisega kinnitama.

Püüame kõigi osapooltega leida lahendust, millel oleks ühiskondlik poolehoid ja mis aitab tagada meie julgeolekut ka tulevikus. Ärme suurenda lõhet ühiskonnas, vaid püüame keerulistel aegadel luua suuremat sidet ning töötada lahendustega, mis sellele kaasa aitavad.