JUHTKIRI ⟩ Hundihirm

Hundid. Pilt on illustratiivne. Foto: Pixabay

Eno Raua kuulsas lasteraamatus Naksitrallid ütles loodusesõbrast tegelane Sammalhabe: "Looduses peab valitsema tasakaal!" Kahtlemata ei saagi see teisiti olla ning sageli on inimene võtnud endale selle tasakaalu jälgija rolli − eelkõige muidugi isiklikest huvidest, aga ka üldistest looduskeskkonna arengutest lähtudes.

Viimastel aastatel on paljud Eesti ametnikud ning loodusentusiastid kiitvalt rääkinud sellest, kuidas meie kiskjatel läheb hästi. Vaatamata sellele, et ulatuslike metsaraiete tõttu on metsloomadel elupaiku aina vähemaks jäänud. Enam pole haruldased kaadrid, kus rebased või kährikud linnadesse satuvad või kus karud käivad talude õunaaedades maiustamas. Sotsiaalmeedias näeme sageli postitusi kohtumistest mesikäppadega metsateel või laaneservas ja kommentaare sellest, et osa inimesi ei julge enam metsa minnagi.

Tänasest Põhjarannikust saab lugeda, kuidas sel sügisel on hundid Ida-Virumaal käivitanud tõelise verepulma, mille käigus on hukkunud kümneid lambaid ja koeri. Ida-Virumaale aga huntide küttimiseks lube ei antud, tagatipuks peatas kohus keskkonnaaktivistide nõudel hundijahi üle riigi. Jahimehed tõstavad käed püsti, kui inimesed nende abile loodavad, et kaitsta oma kari- ja lemmikloomi.

Olukord tundub praegu iga päevaga halvenevat, sest tavaliselt inimpelglikud hundid lähevad aina julgemaks. See tekitab inimestes üha suuremat hirmu, mis sotsiaalmeedia kaudu kulutulena kogukondades levib ja kohati paanika mõõtugi võtab.

Sellises olukorras ootaks asjassepuutuvatelt ametkondadelt sõnumeid, mis inimeste hirme maha võtaks, ning ka selget plaani, kuidas riik saab inimeste kodu- ja lemmikloomi kiskjate eest kaitsta ja mida inimesed ise saavad selleks ära teha. Praegu tundub, et keegi justkui midagi teha ei saa ja õiget plaani pole ka. Selline ebamäärasus on kõige halvem.