Paugu mõõtmine tagantjärele

Eks me oleme viimastel aastatel juba peaaegu harjunud, et meie tööstuspiirkonnas suurte ettevõtete tegevus inimestele vahel ebamugavusi tekitab. Küll tuleb ühest ja teisest kohast kaebusi ebameeldivate lõhnade üle, küll kurdetakse liigset mürataset.

Ja muidugi tegelevad eri ametkonnad probleemiga, kui kaebused hakkavad laekuma. Ainult et tulemus on paljudel juhtudel ette teada: kõik on normi piires. Üks erand oli siiski tänavu aasta algul, kui spetsiaalselt läbiviidud ja eraldi rahastuse saanud uuring tuvastas, et hais, mis häiris pikemat aega sillamäelasi ja mis esmapilgul samuti ametkondadele üle jõu näis käivat, pärineb Narva jaamade õlitehasest.

Nüüd kaebavad Ojamaa kaevanduses paukuvate plahvatuste üle Mäetaguse valla Võrnu küla elanikud. Osa isegi ei kaeba enam, sest on leppinud või käega löönud. Sest mis sa ikka kaebad, kui öeldakse, et teie elu häirimine mahub meil kehtivate normide piiresse. Kuidas ja kes kehtestab neid norme, kui palju inimeste rahu võib üks ettevõte häirida, selles on küsimus. Ja kuidas mõõta tagantjärele, kas üks juba toimunud pauk vastas nõuetele või mitte?

Meil on väga karmid keskkonnanõuded, mis puudutab floorat ja faunat − üks õrn ja haruldane lilleõis võib seisma panna nii mõnegi ettevõtte töö. Aga inimeste elupaikades võib paugutada ja haisutada vabalt, kui see mahub kehtestatud normi piiresse. Küsimus on selles, kas inimestel, kelle elukeskkonda sel kombel häiritakse, on õigus otse osa saada näiteks ka keskkonnatasudest, mida riik siin ohtralt kokku korjab. Lihtsalt valurahana.