/nginx/o/2019/01/12/11710170t1h545e.jpg)
/nginx/o/2015/05/03/11995173t1hb265.jpg)
Virtuaalne prügimäng hoiaks metsad puhtad
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2015/05/03/11995173t1hb265.jpg)
Me elame imelisel ajal, mil infotehnoloogia valitseb igal alal, sealhulgas ka rahvaspordis või ütleme siis rahva seas levinud sportlikes tegevusis.
Kunagi varem pole olnud nii lihtne leida endasuguseid fanaatikuid, samasuguse hobiga tegelejaid ning nendega internetis kogemusi vahetada või ühiseid üritusi organiseerida. Vaadake, kui palju uusi ja põnevaid harrastusi on viimasel ajal ilmunud! Geopeitus, kettagolf, detektorism, kui vaid mõnda nimetada. Kõigil neil on omad internetifoorumid, kus arutletakse, kritiseeritakse, küsitakse rumalaid küsimusi ja antakse nõu − just nagu päriselus näiteks heade sõprade vahel kõrtsilauas. Ainult et igaüks istub oma toas arvuti taga ja õlut pole arutelu käimalükkamiseks vaja osta.
Vahel on ka kõrvalistel inimestel neid foorumeid kasulik lugeda. Näiteks detektoristide foorumitest saab nii mõndagi teada meie kodumaa ajaloost ja vahel ka seda, kui vähe inimesed sellest teavad.
Vahel tahaks mõnele lageda välja peal metalliotsijaga askeldavale tüübile hüüda: "Mida te küll siit leida loodate? See siin on uudismaa. Põld tehti siia vaevalt viiskümmend aastat tagasi. Enne oli siin soo, millest kõik kaarega mööda käisid! Ja ajage vähemalt see auk kinni, mis te Kirovetsi purunenud poltide väljakaevamiseks põllule tegite."
Tegelikult muidugi ei tohi meie detektoriste ühe puuga mõõta. Mõned neist on oma viimaste aastate leidudega tõstnud teadmiste koguse Ida-Virumaa arheoloogilise mineviku kohta kordades kõrgemale tasemele, kui see seni on olnud. Aga ikkagi − vaadates, kui paljudele inimestele meeldib õues tundide kaupa jalutada ning metalliotsija toikaga ringi vehkida, tekib mõte, et ehk peaks maakonnas ikka seda va golfikultuuri arendama. Sisuliselt on ju kõik sama: värske õhk, kepp, mida vibutada, augud maas ja sportlik konkurents.
Kui aga infotehnoloogia võimaluste juurde tagasi tulla, siis miks ei võiks ka meie kandi traditsioonilisemad rahvalikud tegevused, nagu prügi peitmine ja kulu põletamine, rohkem organiseeruda ja kas või oma internetifoorumeid avada?
Selle aasta suhteliselt vihmane aprill on kindlasti harrastuskulupõletajaid üsna närviliseks teinud. Miks mitte siis kuivi päevi ühiselt ja efektiivselt ära kasutada? Võib-olla võtta isegi päästeamet kampa, üheskoos mõne kulurohke heinamaa äärde koguneda ning see kenasti lagedaks põletada.
Tänapäeva tehnoloogia abil saab enne põletamist ka kõik siilid-jänesed tulekahju eest evakueerida. Kindlasti pakub pisiimetajate ja roomajate heinamaa pealt kokku kogumine hoopis rohkem emotsionaalset pinget kui tulekahju ise. Siis jälgiksid kulupõletajate seltsi liikmed ise pingsalt, et mõni amatöör ei tungiks nende tegevusalasse ega süütaks järelevalveta maastikutulekahju.
Mis puutub prügipeitjatesse ehk nendesse, kes harrastavad oma olme- või ehitusjäätmeid metsadesse või kraaviveertesse vedada, siis siin võimaldaks infotehnoloogia ja moodsad GPS-seadmed arendada eriti põnevat klubilist tegevust. See võiks olla midagi sõjamängude ja geopeituse ristsugutise taolist. Osa klubi liikmeid püüaks prahti metsa viia ja teiste ülesanne oleks neid selles takistada, mängides vihast maaomanikku, keskkonnainspektoreid või politseid.
Prahiloopijad saaks maha puistatud prügikoti või koorma eest punkte. Näiteks kümme punkti iga hästivalvatud teelõigul edukalt kraavi visatud prügikoti eest. Või jällegi, mida kaugemale metsasügavusse prahikoorem maha panna, seda suurem skoor. Ekstrapunkte saavad need, kes ürituse käigus kaotavad koormaautol summuti või sõidavad pamperi puruks.
Kõike seda − prügikottide liikumist ja vastutegevust − saaks internetis otseliinis jälgida. See võimaldaks oma lemmikmeeskonnale kaasa elada ning kas või kihlvedusid sõlmida, kes kui kaugele sel korral jõuab. Pärast muidugi korjataks prügi ühiselt kokku ja ma usun, et sellise klubi liikmed hoiaksid jällegi ka amatööridel silma peal. Et metsa alla kõrvalist prahti ei satuks.
Niisiis pakuvad internet, infotehnoloogia ja satelliidid juba praegu sedavõrd huvitavaid võimalusi, et oleks vaid fantaasiat neid kõiki ära kasutada. Pange pea tööle, koguge sõbrad kokku ja tehke koos midagi põnevat.
Loodusesse ei pea ju minema vaid tikkude kraapamiseks või saasta vedamiseks.