Kui kõver on banaan?

Foto: arhiiv

Foto: arhiiv

Tegelikult ei ole see muidugi oluline. Banaan maitseb ühtemoodi hästi, kui ta on pulksirge või ka kuusirbi kombel kõver. Aga see banaani kõveruse reguleerimine on ehk üks kõnekamaid kujundeid, mis rahvasuus euronormide kohta liikvel on.

Paljudel neist kujunditest on ühel või teisel moel tõepõhi all. Samas on paljud neist omandanud rahvasuus hulga grotesksema mõõtme kui asi väärt. Kui aga vaadata sedasama banaani kõveruse reguleerimise lugu, siis alguse on see saanud Euroopa Komisjoni 1994. aasta 16. septembril välja antud määrusest nr 2257/94, millega sätestatakse banaanide kvaliteedistandardid.

Iseenesest on seal ju kirjas suures plaanis mõistlikud nõuded: ELi tarnitavad banaanid peavad olema rohelised ja valmimata, terved ja kõvad, ei tohi olla mädanenud või muljutud jne. Määrust lugedes on raske leida punkte, millega ei peaks nõustuma. Aga vägisi tekib ka mõte, mis juhtuks siis, kui sellist määrust ei oleks. Kas Euroopa oleks palju halvem koht?

Muidugi, eks iga sellist määrust ja olukorda tuleb vaadata ka ajastu kontekstis. Me oleme ka ise ajaga targemaks saanud. Kui mõelda tagasi ELiga ühinemise eelsele ajale, mil euroraha kraanid meile tilkhaaval alles lahti läksid ning rakendati erisuguseid PHARE ja SAPARDi toetusi, olimegi ehk liiga agarad bürokraatiamasina ehitajad.

Usaldus, paindlikkus ja lihtsus polnud toona avaliku sektori jaoks ka nii olulised märksõnad kui praegu. Tahtsime iga hinna eest "vanale Euroopale" tõestada, et ka siin, endises idablokis, riik ja kõik meie süsteemid toimivad, ning keerasime teinekord ehk vindi sellega üle. Nii juhtub, kui kogemusi on vähe, soov (ja kui aus olla, siis toona tegelikult ka vajadus) ennast tõestada aga suur.

Ent nii nagu igal banaanil on kaks otsa, võib ka kõikidele sellistele regulatsioonidele vaadata hoopis teise pilguga. Üheskoos elamine ja ühiskonna toimimine nõuavad teatavaid reegleid, ühiseid kokkuleppeid, ühist arusaamist. Mida suurem ja kirjum on seltskond, seda olulisem on need reeglid ka üheselt mõistetavalt kirja panna. Ning Euroopa Liit on ikka üks väga suur ja kirju seltskond.

Bürokraatia ja ülereguleerimine ei ole nähtused, mis ainult kuskil kaugel Brüsselis toimuvad või euroraha taotlemisega seotud on. Kui me vaatame ka kodumaist asjaajamist, ükskõik kas mõnes riigiametis või vallamajas, siis selliseid näiteid leiab igalt poolt. Need näited on teinekord ehk hullemadki, sest on seotud igapäevaste ja eluliste toimingutega, mis tarbetult keerukaks, mahukaks ja paindumatuks on aetud.

Nii näiteks kirjutas hiljuti Eesti Päevaleht, kuidas külarahvas pidi riigimaale rajatud peenramaad ja sõstrapõõsad ära hävitama, et maa-amet saaks panna selle maatüki oksjonile, kuhu ühtegi pakkumist ei tulnud. Ei kõla just kõige mõistlikumalt.

Küsimus ongi, kuhu tõmmata see piir, mis on mõistlik ja vajalik norm ning mis ülereguleerimine ja asjatu bürokraatia. Bürokraatia kui selline ei ole ju tingimusteta halb, kohati on see vajalik ja ka möödapääsmatu. Aga bürokraatial on kombeks end ühel hetkel ise taastootma hakata, aina paisuda ja kasvada ning autopiloodiks muutuda.

Nii juhtubki, et "masinavärgis" tehakse lihtsalt igaks juhuks natuke rohkem, kuid inimesele võib see tähendada mitut päeva asjaajamist. Aga ka üks liigse asjaajamise ja keeruka bürokraatia tõttu teoks tegemata jäänud hea mõte või algatus on liiga palju. Ka riigi toimimist tuleb pidevalt taasluua ning riigiaparaati kohendada. Ametnikkond peab reeglite täitjaid nägema positiivses ja avatud vaimus, mitte tülikate objektidena, keda tuleks igaks juhuks veel pisut rohkem pitsitada ja kontrollida.

Selle asemel tuleks mõelda, kas ja mida saab ametkond ise ära teha ning kas kuskil on võimalik reegleid lihtsustada. Ühel hetkel tuleb ka kõige entusiastlikumal inimesel vastu see piir, kus reeglid ja aruandlus, eriti kui nende vajalikkus on inimesele küsitavad, halvavad algatuse ja tahte edasi askeldada.

Seepärast tuleb väga kriitiliselt küsida, kas kõik see, millega riigiasutused praegu tegelevad, on üldse vajalik või on osa sellest ka ajalooga kaasa lohisema jäänud ballast. See ongi üks suur väljakutse riigireformile, mille ametisse asunud valitsus on lubanud suure hooga käsile võtta. Üks asi on haldusreform või maavalitsuste funktsioonide üle vaatamine, aga palju olulisem on üle vaadata ka toimemehhanismid kõikide struktuuride sees.