Eesti vajab sisulisi muutusi

Foto: arhiiv

Foto: arhiiv

Minu sõnum on lihtne: "See, mis on meid siia toonud, ei vii meid enam edasi." Just nõnda ütles president Ilves mõned aastad tagasi ja tal on õigus. Vaadakem enda ümber.

Viimase kümne aastaga on meie elanike arv vähenenud 75 000 inimese võrra, mitu maakonda on aga kaotanud iga viienda elaniku. Jätkates samamoodi, oleme aastaks 2040 kaotanud veel 100 000 inimest.

Maapiirkonnad surevad välja. Juba aastaid. Aina surevad ja surevad ja surevad. Ja me vaatame pealt. Anname küll mõne europrojekti, et renoveerida spordihoone või külakeskus. Vallavanem saab ehk tagasi valitud, ent varsti ei ole neis ilusates hoonetes enam kellelgi käia. Inimesed ju lähevad. Kes surnuaiale, kes Tallinna, kes Soome.

Inimesed lähevad, sest omavalitsused ei suuda pakkuda teenuseid. Lähevad, sest neile ei maksta maal palka. On uskumatu, et ühes Euroopa väiksemas riigis − meie Eestis − on regionaalse ebavõrdsuse näitajad ühed suuremad. Kuidas me siia küll jõudsime? "See, mis on meid siia toonud, ei vii meid enam edasi."

Nagu vast avaldatud inimarengu aruannegi näitab, on keskmise sissetuleku lõksust (nagu paljudest teistestki lõksudest) välja murdmine muidugi raske. Aga meie inimesed ja ettevõtted on pingutanud ja pingutavad edasi. Ent poliitikud on jäänud seisma, klammerdudes dogmaatiliselt vanadesse retseptidesse, mis pole siiani edu toonud. "See, mis on meid siia toonud, ei vii meid edasi."

Jah, oleme riigina nii mõneski asjas õnnestunud. Paljudel saatusekaaslastel on läinud palju halvemini. Ent tehtud vead rahvastiku-, regionaal- ja majanduspoliitikas vajavad kohest muutust. Hiljem on lihtsalt liiga hilja.

Eesti inimesed tegelikult teavad seda. Nad on seda muutust nõudnud. Sotsiaaldemokraadid on selle muutuse vajalikkusest rääkinud juba aastaid. Meie sõnum ei jõudnud seekord valijani, ent siiski toetas 70% inimestest muutusi. Sest nad teavad, et "see, mis on meid siia toonud, ei vii meid enam edasi".

Aga muutusi ei tulnud. Ja muutusi ei tulnud seepärast, et Eesti erakondadele on olulisem olla võimul kui otsida suurtele probleemidele tegelikke lahendusi.

Laiem mure on selles, et parteipoliitika on taandumas poliittehnoloogiliseks vahendiks võimul püsimisel. Selle on Eestisse toonud ja peaaegu perfektsuseni välja arendanud Reformierakond, ent ka teised erakonnad on paraku sama teed läinud. Just see on põhjus, miks vajame demokraatiapaketi realiseerimist riigi tasemel ning sisedemokraatia reformi erakonna sees.

Sest parteipoliitika on muutumas bartertehinguks: oma hääle eest saate lubaduste kaubamajast endale meelepärase poliittoote osta. Valimisdebatt keskendub sellele, kes valijale rohkem sularaha suudab pakkuda. Sularaha, mida nendeltsamadelt valijatelt on ära korjatud.

Liiga tihti olen ma näinud, et poliitiliste valikute puhul ei ole esmaseks kriteeriumiks lahenduse sisuline headus, vaid poliitiline kalkulatsioon − otsitakse seda, mille eest on võimalik noppida tugevaim poliitiline punkt. Ning mitte anda punkti poliitilisele konkurendile.

Selle mõtlemise manifestatsiooniks on koalitsiooniläbirääkimiste algul praeguse peaministri välja öeldud sõnad: "Meie eesmärk on ühitada erakondade valimisprogramme selliselt, et igaüks saaks endale punkti kirja." Kolumnist Ahto Lobjakas on seda tabavalt nimetanud rongiõnnetuseks, milles on kokku surutud Reformierakonna, SDE ja IRLi muljutud programmid.

Reformierakond sai punkti kirja, sest langeb sotsiaalmaks. IRL sai punkti, sest tehakse ära madalapalgaliste toetussüsteem, mida rahvasuus Juhani munaomletiks nimetatakse. Meie saime punkti, sest suurendatakse lapsetoetusi.

Jah, parteide PR-meeskondadel on, mida müüa, ent Eesti vajab julgeid otsuseid, mitte kosmeetilist nokitsemist.

Otsuseid ääremaastumise vähendamiseks. Otsuseid majanduse elavdamiseks. Otsuseid ühiskonna avatuse ja demokraatia suurendamiseks.

Nende otsuste filosoofiaks ei pea olema see, et riik teeb inimeste eest kõik ära. Vastupidi, me vajame reforme, mis võimestavad. Me peame võimestama kohalikke kogukondasid, et nad suudaksid ise tagada elu maal. Me peame võimestama töötajat, et tal oleks võimalik tööd tehes ära elada ja ennast arendada ilma sotsiaaltoetusi taotlemata. Võimestama ettevõtteid, et nad oskaksid eksportida ja jõuaksid väärtusahelas ülespoole. Võimestama kodanikku, et tema häält võetaks riigivalitsemisel kuulda mitte ainult valimisõhtul.

Meil on täna valik. Kas me võtame selle riigimeheliku väljakutse vastu ja kehtestame end valitsuses suurte muutuste eestkõnelejana või sörgime sabas ennastlohutava jutuga, et "noh, eks midagi saame ju valitsuses tehtud ka ja opositsioonis oleks veelgi halvem".

Muutused ei tule üleöö, aga suurt sihti ei tohi silme eest kaotada. Loomulikult, valitsuses tuleb olla, ent valitsuses tuleb olla selleks, et teha suuri asju. Teades, et "see, mis on meid siia toonud, ei vii meid enam edasi".

Just seepärast olen ma öelnud, et koalitsioonileping tuleb avada, ning seisan selle eest, et suured asjad saaksid tehtud. Kas see on ohtlik, nagu mõni on öelnud? Ei ole. Ohtlik on hoopis see, et praegune poliitika on viimas meid sinna, kus me riigi ja rahvana olla ei taha.

Asi ei ole ju selles, et muuta lepet sotsiaaldemokraatlikumaks, vaid selles, et muuta seda tänapäeva Eesti ühiskonna tegelikke probleeme sisuliselt lahendavaks.

On öeldud, et partnerid ei nõustu sisuliste muutustega. Mina usun, et nõustuvad. Ja lõpuks on meil riigikogus erakondi rohkem kui kolm. Kui üks partneritest ei ole valmis Eesti nimel oma parteilisest punktinoppest loobuma, siis tuleb otsida ühisosa nendega, kes seda on valmis tegema. Mulle vahel näib, et paljud ei kujuta Eesti valitsust ilma Reformierakonnata enam üldse ette.  Mina kujutan.

Jevgeni Ossinovski kõne Sotsiaaldemokraatliku Erakonna üldkogul on avaldatud lühendatult.