Kas eesti keelele Ida-Virumaal on löödud käega?

Foto: arhiiv

Foto: arhiiv

Nüüd öeldi see siis otse ja selgelt välja: kõikvõimalikele pingutustele vaatamata ei ole eesti keele osatähtsus Ida-Virumaal sel sajandil mitte tõusnud, vaid teinud hoopis veelgi rohkem ruumi vene keelele.

Viitan värskes Eesti inimarengu aruandes eesti keele kestlikkuse peatüki kirjutanud  keeleteadlase Martin Ehala järeldustele, mis tuginevad viimaste rahvaloenduste käigus kogutud andmetele.

Süngevõitu on ka Ehala  prognoos, et Ida-Virumaal jätkub eestlaste osakaalu ja eesti keele tähtsuse kahanemine ning selle piirkonna sidumiseks eesti keele ja kultuuriruumiga ei piisaks ilmselt vähemast kui pealinna kolimisest Narva.

Mis pealinna ületoomisest on aga  mõtet rääkida, kui isegi ühe politseinikke ja piirivalvureid koolitava õppeasutuse Ida-Virusse rajamisest pole aastaid kestnud aruteludele ja kaalumistele  vaatamata asja saanud ja praegu valdavate meeleolude järgi ei saagi.

Muidugi võib iga asja vaadata nii optimisti kui pessimisti vaatevinklist.  Veerand sajandit tagasi ei andnud vene keel eesti keelele Ida-Viru linnades peaaegu üldse sõnaõigust. Keeleseaduse vastuvõtmise ja Eesti taasiseseisvumisega muutus ametkondlik asjaajamine lühikese aja jooksul valdavas osas eestikeelseks. Subjektiivse mulje põhjal oli 1990. aastatel Ida-Viru venelaste seas tajutav ka märkimisväärne usinus eesti keele õppimisel. Kauplustes ja teenindusasutustes hakkas kõlama varasemast märksa rohkem  püüdlikku eesti keeles purssimist.

Ühel hetkel sai aga see suurem ind otsa ja eesti keele osakaalu tõus seiskus. Seda peegeldavadki  nüüd  inimarengu aruandes esile toodud numbrid. Kahe rahvaloenduse vahelise 11 aastaga  on vähenenud Ida-Virumaal nende elanike osakaal, kelle emakeeleks on eesti keel. Samas pole eesti keele oskus teise keelena märkimisväärselt tõusnud. Ligemale kaks kolmandikku maakonna elanikest ei valda eesti keelt ka 24 aastat pärast riigi taasiseseisvumist. Jutt käib 100 000 inimesest.

Need on kiretud numbrid, mis ei tohiks jätta külmaks riigi poliitika kujundajaid. Kerge oleks kuulutada kogu senine tegevus läbikukkumiseks. See ei annaks ega aitaks aga suurt midagi. Pealegi on riik kulutanud üksjagu palju raha kõikvõimalikele keeleõppeprogrammidele ja sajad tublid inimesed on näinud kõvasti vaeva, et  huvi eesti keele vastu Ida-Virumaal säiliks. Selleta oleks eesti keele seis veelgi kehvem. Ka konkreetseid edulugusid, kus eesti keele ära õppinud inimesed tulevad tänu sellele elus paremini toime, leiab nii hulga  telesaadete kui lehelugude jaoks. Ent kahjuks ei ole neid näiteid nii palju, et nad suudaks mõjutada  suuremat pilti.

Kui senine praktika ei toimi soovitud moel, siis tuleks põhjalikult mõelda, mida teha paremate tulemuste nimel teisiti. Seda juhul, kui riigiasjade üle otsustajate arvates on eesti keele vaikne taandumine ühes suuremas maakonnas muret tekitav protsess.

Viimaste aastate kogemused näitavad, et ainuüksi käskude ja keeldudega tulemust ei saavuta. Võtmeküsimus on, kuidas taasäratada tahe eesti keele õppimiseks ja luua selleks toetav õhkkond. Üks eeldus selleks on eestikeelse keskkonna tugevdamine. Kui sisekaitseakadeemia ületoomine Ida-Virumaale osutus võimuparteide hinnangul kõlbmatuks ideeks, siis mis oleks parem plaan, kuidas eesti keelt kõnelejaid sellesse maakonda arvestataval hulgal juurde saada?

Määrava tähtsusega on hoiaku kujundamine, et eesti keele valdamine aitab elus edasi jõuda. Oluline on ka metoodika ajakohastamine ja vajalikul  hulgal heal tasemel õpetajate olemasolu. Otsustavate sammudega tuleks muuta eesti keele õpetamine tõhusamaks juba nii lasteaedades  kui algklassides. 10. klassi  füüsikatund pole eesti keele omandamiseks just kõige parem aeg ja koht.

Eesti keele paremaks õpetamiseks Ida-Virumaal on vaja konkreetset poliitilist kokkulepet koos selle plaani elluviimise piisava rahastamisega.

Kas see väärib jändamist ja kulutusi, küsivad põhjendatult küllap paljud maksumaksjad.  Ent millised oleksid  alternatiivid? Kas lüüa käega ja oodata ära aeg, mil  eesti keelt saab Ida-Virumaal käia kuulamas vaid kohalikes muuseumides ning endiste idavirulaste kokkutulekutel? Järgmiseks rahvaloenduseks see ilmselt nii veel pole, aga üle-ülejärgmiseks võib juba sinnapoole hakata kiskuma, kui senine trend jätkub.

Eesti keele positsiooni paranemine Ida-Virumaal tugevdaks Eesti riiklust ja julgeolekut. Tõsi on, et eestikeelsusega ei käi alati ilmtingimata kaasas ka eestimeelsus. Eesti keele äraõppimine iseenesest ei pruugi panna automaatselt hoiakuid muutma ega ajaloosündmustele teise pilguga vaatama, kuid see annab võtme, millega  pääseda ligi Eesti kultuuriruumi ja mõttemaailma. See on suur asi üksteise paremaks mõistmiseks.

Nii kasvaks ka eestikeelse kultuuri tarbijate hulk, keda ei ole kogu maailma peale just üleliia palju. Seepärast on igal inimesel, kes valdab eesti keelt, nii meie riigi kui kultuuri jaoks eriline väärtus.