Kukruse mäe varjatud saladused
17. september 2015, 23:21
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
1988. aastal viis praegune TTÜ emeriitprofessor Enno Reinsalu mind tutvuma Ida-Virumaa jäätmemägedega, teiste hulgas Kukruse aheraineterrikoonikuga. Betoonplaatidest treppi mööda üles ronides lõi mäenõlval ninna tugev põlevkivi utmisprotsessidele iseloomulik hais, maapinnal olid õlised laigud ning paarikümne sentimeetri sügavusele kaevatud augu põhjas polnud kätt võimalik hoida. Nii sai minust esimene geoloog, kes põlevkivitööstuse jäätmeid süstemaatiliselt uurima asus.
Aktiivsest põlengust oli selleks ajaks möödunud kümmekond aastat ning ootus ja lootus, et toimub jahtumine, püsis.
Nüüd, esmavisiidist 27 aastat hiljem, pole oluliselt midagi muutunud. Pinnal on endiselt õlilaigud, hais on sama, võib isegi öelda, et kuumenenud maapinnaga tsoon on mööda nõlva edasi liikunud. Ootused, et riik olukorda hindaks ja vajaduse korral midagi ette võtaks, on õhus olnud juba Eesti taasiseseisvumisest saadik. Lõpuks on ka selleni jõutud − selle aasta suvel viidi läbi põhjalik uuring, mille tulemused olid keskkonnakaitse ja inimeste tervise seisukohalt kõike muud kui rõõmustavad.
Tartu ülikooli geoloogide (professor Kalle Kirsimäe, geoloogiadoktorid Argo Jõeleht ja Marko Kohv) ning inseneribüroo IPT Projektijuhtimine geotehnikute (Pille Sedman, Peeter Talviste, Annette Talpsep) meeskond viis läbi geofüüsikalised uuringud, puurimistööd ja proovide analüüsid ning koostas mudeli, mis võimaldab hinnata toimunud protsesse ja prognoosida nende edasist arengut, kui midagi ei tehtaks, ning aitas kaaluda parimaid lahendusvariante.
Juba aastakümneid on olnud tavaks, et ekskursioonibussid peatuvad Kukruse mäe juures ning ekskursandid, sageli lapsed, jooksevad mäe otsa nii lõbusaks vahepalaks kui ümbruskonna vaadet nautima. Uuringu tulemused viitavad kindlalt sellele, et see ei ole ohutu ning ka ei muutu ohutuks − isegi kui püüda mäge näiteks kinni katta.
Mäe nõlvades on sügavad praod ning utmiskollete kohal maapinnast eralduvad gaasid on mürgised. Nõlvaprotsessid jätkuvad suure tõenäosusega ka kinnikatmise korral. Miski ei viita ka sellele, et juba 40 aastat kestnud mäesisesed utmisprotsessid pidurduksid − seni veel muutumata põlevkivi on küllaga ning utmistsoonid liiguvad aeglaselt, aga kindlalt edasi. Põlemisprotsessi jaoks vajalik hapnik tungib mäkke mitte ainult nõlvade, vaid ka mäealuste kaevanduskäikude kaudu.
Selgus ka, et utmisprotsesside käigus tekkinud orgaanilised ühendid on jõudnud põhjavette. Selliste juhtumite korral on lahenduseks reostuskolde likvideerimine. Jällegi, mäe katmine on reostuskolde likvideerimiseks ebapiisav − polüaromaatsete süsivesinike, naftasaaduste ja benseeniga reostunud materjal, millest valdav osa paikneb utmiskollete all, on vaja eemaldada ning ladestada ohutult mujal.
Nii jõutigi arusaamiseni, et lihtsat ja head lahendust ei ole. Ja ühe võimaliku lahenduseni, kus väga tugevalt reostunud materjal tuleks ohutult ladestada selleks ettenähtud kohas ning suurem osa mäemassist lihtsalt tõsta teise kohta − sinna, kus eelnevalt rajatud kaitsekihid ei võimalda põhjavee reostumist näiteks põlemise tagajärjel tekkinud lubjast leostuva aluselise veega. Uue mäe nõlvade väiksema kallakusega on välistatud ka ümberpaigutatava veel põlemata põlevkivi isesüttimine. Utmiskolded kõrvaldatakse ning geotehnikud tagavad nõlvade püsivuse, pinnasekihiga tagatakse lisaks, et sademevesi jäätmemassi ei jõua. Nii on kõik kolm sõlmprobleemi − lõhed nõlvades, mürgiste gaaside eraldumine ja põhjaveereostuse kolle − lahendatud.
Kuidas siis üleüldse sellised probleemid tekkisid ning mida oleme õppinud? Kogu probleem sai alguse sellest, et põlevkivi kaevandamise mahtude tõustes hakkas tekkima suurel hulgal rikastusjääke − peamiselt lubjakivi −, aga kuna rikastustehnoloogia oli algeline (lubjakivi eemaldati käsitsi), sisaldasid rikastusjäägid olulisel määral (umbes 6%) ka põlevkivi. Just nii palju, et järskude nõlvadega kõrgetes mägedes viib põlevkivis sisalduva püriidi ja orgaanilise aine oksüdeerumine soojuse vähese ärakande ning ahjulõõriefekti tekkimise tõttu isesüttimiseni.
Nii lahvatas 1960. aastate lõpus ja 1970. aastate alguses põlema seitse käsitsi rikastatud põlevkivi aheraine mäge. Kukruse mägi aga oli ainus, mida püüti intensiivselt veega kustutada, kuna see paiknes inimasustusele niivõrd lähedal. On tõenäoline, et just seetõttu põlemisprotsessid küll osaliselt pidurdusid, kuid mäkke tekkisid ja seal jäidki edasi levima utmiskolded. Näiteks 2. kaevanduse ja Sompa kaevanduste põlenud aherainemäed põlesid läbi tervikuna ning utmiskoldeid seal ei esine. Nii võib kõige loogilisemana tunduv teguviis hoopis viia väga pikaajaliste probleemideni. Juba mitukümmend aastat toimub põlevkivi rikastamine flotatsioonimeetodil: suspensioonis vajub lubjakivi põhja ja põlevkivi jääb pinnale, nii ei satu jääkide hulka olulisel määral põlevkivi ning rikastusjääkide isesüttimine on välditud. 40-50 aastat tagasi tehtu varjuküljed aga loovad meile probleeme praeguseni.
On selge, et kui asutakse mäemassi ühest kohast teise ümber tõstma ning tugevalt reostunud pinnast ära vedama, kaasnevad sellega müra ja täiendav liiklusvoog. Samas saab reostuskolle viimaks likvideeritud.