Usuküsimus

On justkui vana äraleierdatud tõde, et eestlased on üks usuleigemaid rahvaid Euroopas ja maailmas üldse. Eks sellel ole oma ajaloolised põhjused, kui rääkida kristlusest ning kirikust. Arvestades poole sajandi pikkust kommunistlikku režiimi, siis võis ju tollalgi valitsenud ideoloogiat nimetada religiooniks. See oli küll selline ametlik, riiklik religioon, mida enamik rahvast enda sisse ei lasknud ning kui järgitigi sellekohaseid riitusi, siis pigem repressioonihirmust kui kindlatest tõekspidamistest.

Kui aga vaadata tänapäeva Eesti ühiskonda, siis siingi põrkame aeg-ajalt kokku nähtustega, kus võib öelda, et tegelikult on tegemist religiooniküsimusega, mistõttu ei allu see alati mõistlikule debatile.

Võtame kas või Keskerakonna liidri Edgar Savisaarega seotud skandaali. Tuleb ju tõdeda, et enamik poliitiku pooldajatest usub, et Savisaar on süütu, sest ta lihtsalt ei saa süüdi olla. Järelikult on kurjad jõud ja mitmesugused vaenlased sepitsenud talle lõksu, kuid lõpuks headus võidab ja kurjus paisatakse põrmu. Ja see teeb võimatuks ka igasugused konstruktiivsed debatid.

Võtkem teise näitena niinimetatud imeravimi skandaali, kus on selgunud, et tuhanded inimesed Eestimaal on läinud petiste õnge ja usuvad siiralt, et neile müüdav "iga haiguse vastu aitav" kloordioksiid ongi superravim, mida tasub tarvitada nii ise kui anda lastele. Arstide ja ekspertide vastupidiseid väiteid võtakse lihtsalt kui tavameditsiini katset lämmatada alternatiivmeditsiini. Ja väga raske on inimesi ümber veenda, kui nad on sellest teinud endale religiooni.

Selliseid väikesi religioone, mis ühel või teisel moel võivad ohtlikud olla, on ju veelgi. Näiteks vanemad, kes keelduvad oma lapsi vaktsineerimast. Või ohustavad oma lapsi, keelates teha neile vereülekandeid jne. Muidugi, osal puhkudel saab riik seadusandluse abil  kõige hullemat ära hoida, kuid mitte kõike. Ebajumalate vastu aitab ainult terve mõistus.