Mundriau hoiab puhtana libastumiste taunimine

Foto: Põhjarannik

Foto: Põhjarannik

Kui mõni riigikogu liige on kuluhüvitiste omakasupüüdliku kasutamise või mõne muu seatembuga hakkama saanud, siis on ülejäänud nördinud, et sellist käitumist kiputakse omistama kogu parlamendile − stiilis, et kõik nad seal Toompeal on sellised.

Sellist suhtumist oleks vähem, kui riigikogu liikmed oma eksinud kolleegide tegusid selgelt ja konkreetselt tauniksid. Seda laadi otsekohesed hinnangud, nagu tuli Mihhail Stalnuhhini hiljutise autoliisimise skandaali kohta Liina Kersnalt, kes tunnistas, et tal on piinlik olla tema kolleeg, kõlavad hüüdja häälena kõrbes. Pigem on reegel, et probleem püütakse maha vaikida. Oma erakonnakaaslased kaevuvad pigem ringkaitsesse ja süüdistavad meediat kallutatuses või teema põhjendamatus ülevõimendamises.

Jaanalinnu taktika valimisel tuleb aga arvestada, et kui lepitakse ühe või ka mitme saadiku mürgeldamisega tõrvatünnis, siis lendab pritsmeid kõigi samas saalis istujate pihta. Et edaspidi puhtaks jääda, tuleb selgelt mõista anda, et ta enam nii ei teeks.

Muidugi võib ja ilmselt tulebki kuluhüvitiste kasutamise korda muuta, et sedavõrd jultunud omakasupüüdlikke avaliku raha põletamise võimalusi koomale tõmmata. Ent pole kahtlust, et mõne aja pärast leiutatakse uued skeemid, kuidas sisuliselt vanaviisi jätkata. Kui riigikogu liikme hoiak on selline, et kõik, millega ei kaasne kohtus kriminaalkuriteos süüdimõistmist, on lubatav, siis miks peaks eeldama, et sama inimene muudab oma käitumist?

Sama mõttelaad elab ka mitmesugustel muudel tasanditel. Paljudes kohalikes volikogudes on saadikuid, kes aastate jooksul ei võta kordagi sõna ega tee ühtegi ettepanekut. Küll aga saavad nendega seotud ettevõtted samalt kohalikult omavalitsuselt pidevalt tellimusi. See ongi nende kohalikus poliitikas osalemise põhiline huvi.

Kui tulevad järjekordsed valimised, oskavad needsamad tummad saadikud ometigi koguda märkimisväärse häältesaagi. Tihtilugu märksa suuremagi kui need aktiivsed volikogu liikmed, kes tõepoolest ihu ja hingega pühendavad oma aega ning energiat sellele, et kohalikku elu edendada. Sellised hääled lõhnavad ilmselgelt hapult. Ometigi ei tehta sellest numbrit ja sel moel võimu juurde pugenud tegelased on põlastuse asemel hoopis taas teretulnud laua taha kohalikku võimu jagama.

Tänavu jaanipäeva paiku lahvatas riigikogu liikme Valeri Korbi teaduskraadi skandaal. Venemaal ausa teaduse eest seisev ühendus Dissernet paljastas oma kodulehel, kuidas Korbi poolt Peterburi riiklikus ülikoolis 2002. aastal kaitstud väitekiri kattub peaaegu täies ulatuses sõna-sõnalt teiste kirjutatud varasemate teadustöödega. Korb ei vaidlustanud esitatud fakte, kuid plagiaati samuti ei tunnistanud.

Professor Mihhail Lotman tõdes oma blogis, et tegelikult pole mingit kahtlustki, et Korb on oma teadustöös ohtralt plagiaati kasutanud − analüüsitavast 216 leheküljest ei avastatud plagiaati üksnes kümnelt leheküljelt.

Tänu sellele teaduskraadile sai Korb mitmete aastate jooksul, kui ta oli Kohtla-Järve linnapea või volikogu esimees, ametipalgale juurde 20 protsenti lisatasu. Praeguse linnavolikogu juhid ei pidanud vajalikuks Korbi piinlikule loole mingi hinnangu andmist, rääkimata sellest, et nõuda linna maksumaksjatelt välja kavaldatud lisatasu tagasimaksmist.

Lisaks riigikogu liikmeks olemisele juhib Korb ka Ida-Virumaa keskhaigla nõukogu. Selle raviasutuse moodustajad ning juhtimise üle otsustajad on Kohtla-Järve linn ja Tartu ülikooli kliinikum. Pärast Korbi plagiaadiskandaali ilmsiks tulekut on Põhjarannik küsinud toimunule hinnangut nii Tartu ülikooli eetikakeskuselt kui kliinikumilt. Kas Valeri Korbi jätkamine haigla nõukogu esimehena on eetiline ja Tartu ülikooli mainele sobilik ning millist eeskuju annab tema teadustöö tegemise viis praegustele kraaditaotlejatele?

Ülikooli eetikakeskus leidis, et selles küsimuses peaks seisukoha avaldama kliinikum, kes omakorda soovitas pöörduda ülikooli poole. Eile tuli kliinikumi pressiesindajalt lõpuks lühike vastus, et kliinikum ei tõtta hinnangut andma, sest viidatud teadustööle on antud portaalis vaid plagiaadikahtlus, mida Peterburi ülikool pole kinnitanud.

Korbi väitekirja, Stalnuhhini autoliisimise ja ka paljude teiste poliitikute muude skandaalide puhul ei peaks põhitähelepanu pälvima mitte niivõrd isikute, kuivõrd tegude hukkamõistmine. Tähtis on levitada ühest arusaamist, et selline käitumine on avaliku elu tegelaste puhul vastuvõetamatu. Hea, kui ka asjaosalised ise tunnistaksid oma eksimust ega etendaks tagakiusamise ohvri rolli.

Eesti on väike ja tegusaid inimesi vähe. Ilmselt oleks sedasorti libastumiste ja skandaalide puhul vale soovida nende inimeste väljatõrjumist avalikust elust. Pealegi kui nad suudavad kõigele toimunule vaatamata näida vajalikule hulgale oma valijatest usaldusväärsetena, siis polegi võimalik seda teha. Erinevalt jalgpallist või hokist ei ole ka ühtegi kohtunikku, kes reeglite rikkuja mõneks ajaks platsilt eemaldaks.

Küll aga pannakse selliste skandaalidega proovile nii parlamendi, volikogude kui sihtasutuste mundriau, mille puhtana hoidmisel on kõige olulisem osa kolleegide hoiakutel.