Iga kord, kui Kohtla-Järve tänane võim mingi uue geniaalsusega lagedale tuleb, leiad end mõttelt, et ega hullemaks enam minna saa. Aga saab ning sellega kaasneb hirm, et aastaga, mis uute valimisteni jäänud, jõutakse linn nii sügavale põhja viia, et sealt välja tulekuks kulub väga pikk aeg.
JAANEK PAHKA ⟩ Taandareng Kohtla-Järvel (1)
Iseenesest see, et Riina Ivanova tööle [linnavalitsuse koolivõrgu korrastamise projektijuhiks] palgati, mind imestama ei pane. See, et viisil või teisel talle sobiv koht leitakse, oli ette teada. Küsimusi tekitab rohkem see, et kui sellist projektijuhti tõesti vaja oli, siis miks ei kuulutatud välja konkurssi. Milleks oli vaja luua uus haridusvaldkonna juhi ametikoht? Millega tegeleb selle valdkonna abilinnapea?
Täna tuleb kahetsusega tõdeda, et Kohtla-Järve linn seisab silmitsi tõsise moraalse ja poliitilise kriisiga. Linnavõim on laskunud tasemele, kus esiplaanile on taas tõusnud mitte kogukonna heaolu, vaid poliitikute isiklikud ambitsioonid ja heaolu. Kahjuks kannatab selle tõttu kogu linn, kuna puudub tegelik soov teha muutusi, mis arendaksid linna ning tooksid kohalikku ellu kvaliteeti ja pikaajalisi investeeringuid.
Kohtla-Järve linn seisab silmitsi tõsise moraalse ja poliitilise kriisiga.
Selle asemel, et keskenduda uutele võimalustele, edumeelsele arengule ja linna tegelikele vajadustele, otsustasid sotsid teha kannapöörde ning tõid tagasi keskerakondlaste poolt aastatega läbiproovitud ja töötava mudeli. Mudeli, mis toetab neid, kes oskavad linnavalitsemise süsteemi ja poliitilist olukorda ära kasutada oma isiklikuks kasuks, kuid kellel puudub igasugune vastutus ja pühendumus Kohtla-Järve tuleviku ees. Need on eelarvepuugid, kes teisiti kui maksumaksja raha eest parasiteerides elada ei oska.
Kõikide kahtlase väärtusega otsuste taga, mis puudutavad personaliküsimusi, on aga ilmselgelt sotside paaniline hirm kaotada linnapea ja volikogu esimehe koht, mistõttu tehakse kõike, mida koalitsioonipartner neilt nõuab. Kohtla-Järve võimuliidu liikmed on nüüdseks tõestanud, et neil puuduvad põhimõtted, väärtused ja moraal, mis peaksid iga vastutustundliku poliitiku töö aluseks olema. Viimased poliitilised otsused on olnud nii ajuvabad, et on selge: poliitikute ainus tõeline huvi on isiklik kasu, mitte linnaelanike elukvaliteedi parandamine.
On ilmne, et Kohtla-Järvet ei juhita enam ausalt ja läbipaistvalt, vaid lammutatakse linna tulevikku ning taas pead tõstva onupojapoliitikaga lapitakse toiduahelat, mis oli lühikeseks ajaks meie linnas lõhutud.
Paraku tuleb leppida sellega, et hetkeolukorda pole võimalik muuta varem kui järgmisel aastal toimuvatel valimistel, kus linnarahvas saab otsustada, kas jätkata eelarvepuukide toitmist või lõpetada see jäädavalt.