Kohtuveskid peavad jahvatama kvaliteeti
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
Tänases Põhjarannikus kirjeldatud kohtulugu sellest, kuidas pensionärist endine kaevur juba viis aastat kohtus õigust otsib, võib tunduda täiesti erakordne ja tekitada küsimuse: kuidas selline asi on võimalik? Seda enam, et selles kaasuses on langetatud juba 9 kohtuotsust, aga lõppu pole veel sugugi näha, sest kindla peale on tulemas veel kümnes, aga tõenäoliselt ka üheteistkümnes kohtulahend selles asjas.
Me oleme justkui harjunud mõttega, et meie kohtud on aeglased ning see, kes kohtusse kavatseb pöörduda, peab olema valmis aastatepikkuseks kurnavaks ja kulukaks võitluseks. Ja kindlasti just seetõttu on üksjagu inimesi, kes sellele mõeldes pigem loobuvad.
Aga kui vaadata Euroopa kontekstis, siis on Eesti kohtusüsteem tegelikult üsna tõhus. Kui tsiviilasjades oli ühe kaasuse keskmine menetlusaeg 2012. aastal Euroopa Nõukogu riikides 246 päeva, siis Eestis 167. Haldusasjades olid need arvud vastavalt 356 ja 108, pankrotiasjades 675 ja 100.
Aga tegelikult ei saa kohtute töö tõhusust mõõta vaid selle kiirusega. Tähtis on lõpuks ju kohtuotsuste kvaliteet, mis sõltub paljuski sellest, kui põhjalikult kohus kõiki asjaolusid arvestab ja kaalub, kui kindlalt kõigist menetlusnormidest kinni peab.
Jalgpallis peab kohtunik tegutsema kiirelt ja kaua mõtlemata. See omakorda tähendab, et jalgpallikohtunike eksimused ei ole haruldased. Aga selline eksimus võib kõige rohkem otsustada ühe mängu saatuse. Tsiviil-, kriminaal- või halduskohtus on aga asi palju tõsisem − siin on mängus inimesed, nende elu ja heaolu.