Kaevurite tööd ei tunnustata vääriliselt
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olen kaevuritööga seotud olnud peaaegu 45 aastat, sellest 26,5 aastat kaevanduses raskel tootval tööl ja 13,5 aastat Eesti Põlevkivitootjate Ametiühingu Liidus.
Ligi viis aastat osalesin AS Eesti Põlevkivi nõukogu töös. Seega olen toimuvaga piisavalt kursis ja mul on moraalne õigus rääkida sellest, kuidas hinnati kaevuritööd varematel aegadel Nõukogude Liidus ja nüüd iseseisvas Eesti Vabariigis.
Alustan kaevurite pensionist. Minimaalne kaevurite pension oli 120 rubla, maksimaalne aga 176 rubla. Kui kaevuril jätkus jõudu ja tervist, siis võis kaevur maa all edasi töötada ning talle maksti töötasu kõrval ka täielik pension välja. Nüüdsel ajal selline võimalus puudub.
Kaevuritele ehitati Toila sanatoorium-profülaktoorium, kus sai kolm nädalat puhata ja tervist parandada 21,50 rubla eest. Raviprotseduure anti nii palju, kui patsient soovis. Kuna see asutus oli sanatoorium-profülaktoorium, siis sealt võis patsient käia ka tööl. Kaevurist pensionär võis minimaalse pensioni eest osta 5,5 kolme nädala pikkust ravituusikut, maksimaalse pensioni eest 8,2 tuusikut. Nüüdsel ajal on kaevuri pension väiksem kui Eesti keskmine pension ja selle "ülimalt suure" terve pensioni eest saab osta ühe tuusiku terveks nädalaks.
Kui olin riigikogus ja nõudsin kaevurite pensioni tõstmist teatud koefitsiendiga, vastati mulle alati: "Kaevurid lähevad ju niigi 10 aastat varem pensionile, mis te veel tahate." Et aga seetõttu jääb tööstaai ka 10 aastat vähemaks, sellest ei taha keegi aru saada. Seepärast ongi kaevurite pension Eesti keskmisest väiksem.
Riigile kuuluvas Estonia kaevanduses on kaevurite palk madalam kui Eesti keskmine palk. 2015. aasta kolmandas kvartalis oli Eesti keskmine palk üle 1000 euro, kaevuritel ainult 1000 eurot. Võrdluseks toon, et Viru Keemia Grupi Ojamaa kaevanduse kaevurite keskmine palk on 1500 eurot. Tuleb välja, et eraettevõte suudab maksta palju kõrgemat palka kui riigiettevõte.
Arvestades seda, kui raske, tervist kahjustav ja ohtlik on maa-aluse kaevuri töö, siis peaks kaevuri töötasu olema praegusest vähemalt kolm korda suurem.
Siin on kohane märkida, kuidas maksti kaevuritele palka vaesel Nõukogude ajal. Kui mina läksin 1988. aastal pensionile, siis arvestati minu kolme aasta keskmiseks kuupalgaks 660 rubla. Sellise palga eest oli mul võimalus osta Toila sanatooriumisse tuusik üheks aastaks ja kaheksaks kuuks. Nüüd saab kaevur oma viletsa palga eest osta vaid ühe kolmenädalase tuusiku. Tule taevas appi! Mida mõtlevad Eesti Energia Kaevanduste juhtkonna liikmed, kelle enda palgad on mitu korda suuremad?
Väga kahju, et kaevuritel pole enam ka tegusat ametiühingut, kes seisaks nende huvide eest. Minu arvates tuleks kaevuritel nii streikida, et juhtkond loeks küünla valgel oma taevasse ulatuvaid sissetulekuid. Võib-olla siis hakatakse tunnustama kaevurite rasket, tervist kahjustavat ja ohtlikku tööd.
Nüüd aga töö tunnustamisest varem ja nüüdsel ajal. Varem oli kaevur kõrgelt austatud tööline. Hea töö eest maksti korralikku töötasu. Aastas maksti 12 kuud palka, lisaks üks palk töötatud aastate eest ja veel üks kuupalk ettevõtte heade töötulemuste eest. Seega sai staaikas kaevur aastas 14 kuupalka.
Kaevuritele jagati hulgaliselt riiklikke autasusid: ordeneid ja medaleid. Eesti Põlevkivis oli kuus sotsialistliku töö kangelast, päris suur hulk oli meil NSVLi Söetööstuse Ministeeriumi aukaevureid, kellele õmmeldi ilusad mustad aukaevuri ülikonnad. Oli hulgaliselt kaevuriau kolme järgu kavalere. Olid Eesti NSV teeneliste kaevurite tiitlid ja veel palju aumärke, millega kaasnes alati rahaline preemia. Mitu Eesti kaevurit oli valitud NSVLi Ülemnõukogusse. Tööline oli vajalik ja austatud inimene.
Nüüdsel ajal on kaevur tööloom, kellest isegi ei räägita. Olgugi et kaevurite raske, tervist kahjustava ja ohtliku töö tulemusena on Eesti inimestel valgus majas.
Oli aeg, mil Eesti Põlevkivi juhatus leidis 3 miljonit krooni, et ametiühing saaks väljastada vanuritele soodushinnaga sanatooriumituusikuid. Varsti aga leiti, et see on suur luksus nendele, kes on andnud kogu oma tervise põlevkivi kaevandamisele. Parem on maksta rohkem dividende Eesti Vabariigi eelarve aukude täitmiseks, kui eraldada raha pensionäride tervise parandamiseks.
Lugupeetud härrased! Tulge ometi taevast maa peale ja leidke raha, et kaevur saaks kasvõi 50 protsenti odavamalt Toila sanatooriumi tuusiku osta. Nende sekka tuleks arvata ka kaevurite lesed.
Kaevuritele soovin tugevat tervist, et elada veel kasvõi ühe päeva kaupa.