Jalakäijate riskikäitumise vastu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
20 aastat tagasi oli üsna tavapärane, et reguleerimata ülekäiguraja ees sõidukid ei peatunud, isegi kui seal oli teed ületada soovinud jalakäijaid. Seda nõukogude aja pärandit hakkas aga politsei väga jõuliselt välja juurima ning praeguseks on liikluskultuur jõudnud niikaugele, et sõidukijuhi poolt jalakäija eiramine vöötrajal on pigem erand. Meie maakonnas juhtub miskipärast kõige rohkem õnnetusi jalakäijate ülekäigurajal Narvas, kuigi politsei ei tõtta tunnistama, et sealsed autojuhid kuidagi ebaviisakamad oleksid kui mujal.
Küll on aga autojuhtide viisakamaks muutumine teinud üsna hooletuks jalakäijad. Suur osa jalakäijatest ei ole aga uurinud liiklusseadust ega tea, et neilgi lasub vastutus liiklusohutuse tagamisel. Ehk siis peab jalakäija seaduse kohaselt enne tee ületamist olema veendunud, et ohtu pole. Ent sageli arvatakse, et kogu vastutus lasubki autojuhil, tõmmatakse kapuuts sügavamale silmile ning kõrvaklappidest tuleva muusika rütmis ületatakse sõiduteed kõrvale vaatamata.
Selle probleemi lahendamiseks polegi vaja palju rohkem kui seda, et politsei hakkaks enam tähelepanu pöörama ka jalakäijate riskikäitumisele. Alates selgitustööst kuni karistamiseni välja. Mäletame ju hästi aegu, mil enamik inimesi ei tahtnud midagi kuulda helkuritest. Ent järjepidev tähelepanu pööramine sellele andis tulemusi. Lõppude lõpuks aga on parim argument jalakäijate seas riskikäitumise vähendamiseks mitte niivõrd trahvid, kuivõrd inimese enda elu ja tervis.