Kas põlevkivi järel tuleb fosforiit?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
ÜRO Pariisi kliimakonverentsi järel tundub küll, et põlevkivist elektri aeg hakkab läbi saama. Mis saab aga edasi, mis saab meie kaevandamistarkusest ja -kogemustest?
Vähemalt on Eestis ringkondi, kes on selle teemaga pidevalt tegelnud. Alles oktoobris toimus Rakveres kolme ülikooli ja teaduste akadeemia eestvõttel maavarade konverents, kus öeldi selgelt välja, et fosforiiti tuleb uurida. Varem või hiljem hakkame fosforiiti niikuinii kaevandama. Kui räägime põlevkivi lõpust, siis tuleb juba praegu tegelda uue algusega − alustada ettevalmistusi fosforiidi kaevandamiseks.
Ja küsimus ei ole ju üksnes fosforiidis. Eestis leidub ka palju haruldasi ja muldmetalle. Eestis on muldmetallide töötlemises väga suured kogemused. Sillamäel paiknev Silmet on praegu ainus tõsiseltvõetav muld- ja haruldasi metalle töötlev ettevõte väljaspool Hiinat. Hiina osa selles tööstuses on 95% maailma kogutoodangust. Silmeti osa on praegu 3-5%.
Fosforiidi tootmises on Eestil üle poole sajandi pikkune kogemus ju olemas. Kaevandati Maardus. Ent tolle ajaga võrreldes on kaevandamise tehnoloogiad oluliselt muutunud ja praegu on need tunduvalt keskkonnasõbralikumad kui aastakümned tagasi. Kaevandada on võimalik nii, et olulisi keskkonnakahjustusi ei tekigi.
Maailmas on fosforiidi järele väga suur nõudlus ja praegu kasutusel olevates maardlates hakkab see maavara lõppema. See aga tähendaks loomulikult sedagi, et fosforiidi eest saaks küsida järjest paremat hinda, millega oleks võimalik turgutada kogu Eesti majandust.
Nõnda et tuntud laulu sõnad "Ei hõbedat, kulda ei leidu me maal..." ei pruugigi ehk päris tõele vastata. Rakvere konverentsil öeldi sedagi, et Eestis on uraani maaki sellisel määral, et katta maailma 146 aasta vajadus, seda arvestades muidugi praegust tarbimist. Eestis on olemas ka rauamaagi maardla.
Teadlased peavad meie maavarade maardlad läbi uurima. Praegu me rohkem oletame kui teame. Maavarad tuleks aga targalt kasutusse võtta, see suurendab kogu riigi rikkust. Näiteks põhjamaad saavad üle 20% oma sissetulekutest maavarade targalt kasutuselt.
Meil on olemas maavarad ja meil on olemas ka inimesed, kes oskavad maavaradega ümber käia. Praegu on meil mäeinsenerid, oskustöölised, tehnikud, kaevurid, tehnoloogia ja teadmised. Kui me sellel kõigel hävineda laseme, siis on see väga suur patt nii meie riigi kui ka meie laste ja lastelaste ees. Mul on küll väga kurb meel, et meie maavarade poliitika on senini seisnenud selles, et neid mitte uurida.
Samas on kogu Eesti ühiskonnas tunda üsna vastuolulist suhtumist kaevandamisega seonduvasse. Praegugi saab riik kaevandajate pealt suurt tulu, tulu saavad ka vallad, kus kaevandatakse. Kaevandaja tasub ressursimaksu, veekasutusmaksu ja veel palju muud. Kõige selle juures viibutatakse kaevandaja poole veel näppu ja süüdistatakse kümnes surmapatus. Ning kaevanduspiirkondadele annab riik äravõetust tagasi vaid näpuotsatäie. Seda suhtumist ongi tarvis muuta. Et inimesed tunnetaksid, et maavarade kaevandamine tähendab ka omaenda jõukuse kasvu. Nii nagu meie naabruses, põhjamaades, ongi.
Valimiste aegu lubasid kõik erakonnad maavarade strateegiate väljatöötamist. Neid teemasid püüvad arendada teadlased ja ettevõtjad, asjad liiguvad, aga ka riigi poolt on jõudu ja tuge vaja. See on lõppkokkuvõttes ikkagi riikliku julgeoleku küsimus.
Ehk paneb Pariisi leppe sõnum meid tõsiselt tegutsema. Veel on aega muuta maavarade kasutamise tulevikku positiivses suunas. Aga seda tuleb teha praegu. Virumaa rahvas vajab tööd ja riigi eelarve maksuraha!