Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/01/22/11996552t1h0c06.jpg)
/nginx/o/2016/01/22/11996552t1h0c06.jpg)
Olen noorsootöötajana ametis olnud vaid mõned kuud, kuid selle väikese ajaga on tekkinud suur mure. Riigi hariduspoliitika soovib kasvatada ettevõtlikke noori, kasutades samas ikka veel süsteemi, mis juba eos arengu peatab.
Toon näiteks kaks juhtumit, mis väga hästi ilmestavad olukorda. Noorsootöötajatele mõeldud koolitusel, täites mitmesuguseid ülesandeid, mis kõik pärast läbi analüüsitakse, uurivad täiskasvanud inimesed üksteiselt, et kuule, kuidas seda ülesannet tegema peab, näita mulle ka, kuidas ÕIGE on.
Teine näide, 9. klassi noorel palutakse hinnata moderaatorite sooritust töögruppides ning ta küsib, mida tähendab sõna "moderaator". Veidi siis temaga koos analüüsides tuleb välja, et ta teadis küll, aga ei olnud 100% kindel ja küsis üle. Sääraseid näiteid on mõne kuuga kogunenud uskumatu hulk.
Esmapilgul ei tundu kumbki näide eriti hull, mis seal siis imelikku on? Imelikku polegi, katastroofiline on! Meie haridussüsteemist kasvavad enamjaolt välja inimesed, kellel on hirm eksida. Nad mitte ei pelga eksida, vaid kardavad kramplikult. Kas saab olla suuremat arengu pidurit kui hirm eksida?
Ettevõtlikkus ja ettevõtlus on eri asjad, kuid mõlemad on arenenud ühiskondades hinnas. Kuid mõlema eeldus on, et inimene on nõus eksima. Kas viies läbi mõnda üritust, luues oma ettevõtte, tehes ükskõik mida uut, peab inimene olema valmis selleks, et ta võib eksida. Eksimus on midagi, mida ei tohi karta, seda tuleb mõista. Ühest luhta läinud ettevõtmisest võib õppida rohkem kui kümnest korda läinust!
Riiklikus õppekavas on välja toodud hindamise eesmärgina: toetada õpilase arengut, st anda tagasisidet õpilase arengu kohta, innustada ja suunata õpilast sihikindlalt õppima, suunata õpilase enesehinnangu kujunemist ja suunata õpilast edasise haridustee valikul.
Reaalsuses õpetab meie praegune viiepalliskaalas hindamine seda, et eksimise eest saab karistada, saab kahe! See hindamine suudab motiveerida vaid käsku täitma, järgima juhiseid ja tegema ära seda, mida meile õpetatakse. Loomulikult on kohusetundlikkus väga oluline omadus inimeses, kuid kui see kohusetundlikkus tuleb kuskilt mujalt kui enda seest, ei ole see jätkusuutlik.
Siin me nüüd oleme, Kohtla-Järve jagu noortega, kes on oma hirmus eksida jõudnud olukorda, kus nad parem ei tee midagi. Nad ei taha süsteemi järgida ja teha, mida neile ette öeldakse, aga nad on piisavalt dresseeritud, et karta midagi ise ette võtta, eksida.
See ei ole lihtsalt kriitika, vaid suur mure. Kuni me ei muuda oma hindamist, kuni me sisestame kogu kooli vältel noortele, et eksimise eest saab karistada, võime me propageerida kodanikuühiskonna olulisust, kutsuda üles ettevõtlikkusele ja langetada valimisiga. Tulemuseks saame ikkagi põlvkondade kaupa inimesi, kes kritiseerivad kõike riigis toimuvat, kuid kardavad ise midagi muuta.