Orulaste diskrimineerimine
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
Kui Kohtla-Järve Oru linnaosas 2013. aasta lõpus avastati ohtlikku benseeni, hakkas vee-ettevõtja asumisse tsisternidega puhast vett tooma. Kuna reostust mingite kiirete meetmetega kõrvaldada ei õnnestunud, otsustati rajada uus veetorustik, mille ehitustööd nüüd üle kivide ja kändude on kulgenud.
Kõik need rohkem kui kaks aastat on orulased pidanud vältima kraanivee kasutamist toiduks, paljud ütlevad, et seda ei saa kasutada ka pesemiseks, rääkimata lillede kastmisest. Seetõttu on arusaadav inimeste pahameel, kui nad said teada, et uuest aastast tõusis vee hind neile üle 100 protsendi. Sellesama vee, mis on tegelikult mürgine.
Põhjenduseks võib tuua igasuguseid argumente, kuid keeruline on nendega üles kaaluda asjaolu, et reostatud vee hind tarbijale tõuseb. Pigem oleks pidanud ta loogiliselt võttes langema kohe, kui ilmnes, et tegemist on joogiveena kõlbmatu vedelikuga.
Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seadus ütleb, et veeteenuse hind ei tohi olla eri klientide või nende gruppide suhtes diskrimineeriv. Küllap on seadusandja siin pidanud silmas, et tarbijale ei tohi üks vee-ettevõtja kehtestada erinevaid tariife, ja küllap sellega on ka seotud vee hinna ühtlustamine Järve Biopuhastuse klientidele. Praegusel juhul võib aga Oru elanikele kehtestatud tariifi käsitada diskrimineerivana, sest arve esitatakse neile nii, nagu tuleks neil kraanist joogivett, kuigi tegelikult on tegemist mürgise ollusega.