Justiitsministri soolo
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
Kahtlemata tuleks riigiasutuste lisandumine Ida-Virumaa käekäigule kasuks ja sellest lähtuvalt võiks justiitsminister Urmas Reinsalu algatust vaid tervitada.
Selge on ka see, et sellistes küsimustes peab keegi tegema jõulisi avanguid. Ent sama klaar on, et mis tahes asutuse ümberkolimine ühest linnast teise tekitab peaaegu alati vastuseisu. Puudutagu see kas või paarikümne töötajaga ühte asutust. Tuhande avaliku sektori töökoha ületoomine mõne aasta jooksul võiks teoreetiliselt teoks saada vaid siis, kui see on hästi ettevalmistatud, argumenteeritud ning valitsusliidus saavutatud põhimõtteline kokkulepe, et teeme selle asja ära.
Praegu aga kipub Reinsalu soolo just nendelsamadel põhjustel juba eos põruma. Olgugi et tegu on vaid aruteluks pakutud ettepanekuga, ei tohiks lasta muuta seda kergelt rünnatavaks näiteks sellise apsuga, et tahetakse tuua üle sada töökohta sotsiaalkindlustusameti keskaparaadist, kui neid on seal praegu kakskümmend korda vähem.
Hämmastav on ka see, et Reinsalu tuli suure plaaniga välja, ilma et tal oleks erilist toetust loota isegi oma erakonnas. Keskkonnaminister Marko Pomerants, kes on Ida-Viru teemadega aastaid põhjalikult tegelenud, tunnistab otsekoheselt, et 200 ministeeriumi haldusalasse kuuluva töökoha üleviimine pole mõistlik ega reaalne. Veelgi küsitavam on, kuidas õnnestub justiitsministril leida toetust teistest erakondadest olukorras, kus IRLi aktsiad on hetkel pehmelt öeldes madalad. Nii võibki asi lõpuks taanduda vaid järjekordseks mõttemõlgutuseks, kuidas Ida-Viru probleemidega justkui tegeldakse.