Nähtamatu rinde sõdurid

Igal aastal annavad siseminister ja päästeameti peadirektor päästeteenistuse aumärke ja tänukirju inimestele, kes on töö ja tegevusega kaasa aidanud päästeteenistuse valdkonna arengule ja konkreetsete inimelude päästmisele.

Aastatega on päästeamet kasvanud välja organisatsiooniks, mille võimekus on algsest tuletõrjealasest laienenud nii vee, lõhkekehade, liikluse jms seotud ohuolukordadele. Me teame, et ükskõik mis ka ei juhtuks, on esimene number, kuhu helistada, 112.

Ent harva mõtleme me neile konkreetsetele inimestele, kes ohuolukordades kiiresti ja ennastsalgavalt tegutsema peavad. Seetõttu ongi elupäästjate lood iga aasta veebruaris, kui päästeamet neid tunnustusi jagab, ka meedia kõrgendatud tähelepanu all. Meiegi oleme igal aastal kirjutanud meie kodukandi kangelastest, kes on aasta jooksul avalikkuse jaoks päästeametniku anonüümse ametinimetuse all saatnud korda tegusid, mis päästavad elusid.

Tavaliselt on need väga lihtsad mehed-naised, kes räägivad tunnustuse toonud sündmusest erilise paatose ja uhkuseta, ilmselt on inimese päästmine toonud suurema rahulduse kui lõpuks see medal või tänukiri. Näiteks Narva-Jõesuu päästja Pjotr Karu, kellest tänases Põhjarannikus kirjutame, ei saanudki eilsele tseremooniale sõita, sest lebas kodus haigevoodis.

Aga see, et riik oma kangelasi tunnustab, on kahtlemata kiiduväärt, pigem võiks tublide kodanike austamist rohkem olla, sest nähtamatuid rindeid, kus käib igapäevane võitlus inimeste elu ja tervise eest, on kahtlemata veelgi.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles